Eelmisel aastal tekkis mõte minna uudistama Norra fjorde. Kuna neid peetakse ühtedeks maailma kõige ilusamateks fjordideks, siis nendega tuttavaks saamine on olnud minu suureks unistuseks juba pikka aega. Esimest korda elus nägin majesteetlikke järskude kõrgete veerudega sügavaid merelahtesid Uus-Meremaa Lõunasaarel. Seekord ei pidanud teisele poole maakera lendama. Norra fjordid asuvad võrreldes Uus-Meremaa fjordidega justkui meie enda  põhjala tagaaias.

Eelmise aasta alguses ostsin ma Saksamaalt väikese kaubiku ja sõitsin Eestisse, kuna võtsin siin ette suuremat sorti maja renoveerimistööd. Kaubik on olnud asendamatu kõikvõimalike ehitusmaterjalide ja mööbli vedamisel. Renoveerimine on olnud täitsa omaette reis ehitusmaailma ja sellest kirjutan kindlasti mõnes tuleviku sissekandes. Kaubik sobis aga ideaalselt ka pikemaks autoreisiks Norrasse. Austrsaaliast on mul igaveseks meeles väikese bussiga reisimine, mis mulle väga meeldis: tegime pika roadtripi Broomist Melbourne’i ja Tasmaania saarele ringi peale. Nüüd oligi võimalus jälle seda kogemust värskendada. Siin on pilt enne Norra reisi: ehitasin kaubikusse voodiraami, kuhu sai korraliku madratsi peale visata ja voodi alla mahtus ära kõik muu varustus.

Siin on kaart ja reisiteekond, mis sai alguses enam-vähem sedasi maha märgitudki. Reisi ajaks planeerisime kaks nädalat ja teekonnaks 3500 km. Tallinnast esimese fjordini sõitmine võttis aega kolm päeva (Eid fjord, kaardil märgitud vasakpoolsema G-ga). Kõige kaugemaks sihtkohaks võtsime Geirangeri fjordi (punkt D). Tahtsime seda kindlasti näha, kuna see on üks kõige maalilisemate vaadetega fjord maailmas. Kui guugeldada näiteks “top 10 fjords“, siis figureerib ta enamasti esimestel kohtadel.

Teekond fjordideni

Autoga Eestist Rootsi sai väga kiiresti ja mõistliku hinnaga DFDS laevaga, mis väljus Paldiskist ja sildus Kapellskäris. Võrreldes Tallinn-Stockholm laevareisiga kulus umbes poole vähem aega.

Kapellskäri väike sadam.

Kuna Ivonne tuli Saksamaa poolt, siis võtsin ta Stockholmist mitte väga kaugel asuvast Arlanda lennujaamast peale ja tegime esimese ööbimise sealt lähedal asuva Flysingeni järve ääres. Põhjamaad, sh Eesti, on tuntud oma igameheõiguse poolest, mis tähendab, et looduses võib vabalt ringi liikuda ja seal ka ööbida (siiski teatud reegleid järgides). Nii nagu mina aru sain, siis Rootsis ja Norras on need õigused Eestiga võrreldes isegi natuke suuremad. Näiteks võib ööbida eramaal, ei pea luba küsima, kui olla hoonetest piisavalt kaugel. Mida me ka tegime. Enamus Euroopa riikidest igameheõigust ei ole.

Teisel päeval oli palju sõitmist. Norrasse jõudes hakkas minema mägisemaks.

Teiseks õhtuks jõudsime sõita umbes 100 km Oslost eemale, kust leidsime ühe ilusa karavanipargi pika Krødereni järve ääres.

Õhtusöök kahele…

…ja hommikusöögiks pannkoogid Saku metsadest pärit mustikatega.

Kolmanda päeva sihtkohaks olid juba esimesed fjordid, aga teekond sinna oli samuti maaliline ja täis üllatusi.

Kolmandal päeval sõitsime selle kaardi alumisest keskkohast ülespoole läbi Geilo kuni Eid fjordini (punkt G). Sellel satelliidikaardil on näha sügavale sisemaale ulatuvad tumesinised fjordid ja neid ümbritsevad valged liustikud. Selle kaardi keskosa läbib vasakult paremale Sogne fjord (H ja I vahel), mis on Norra pikim ja maailmas pikkuselt teine fjord (jääb alla ainult Scoresby Sundile Gröönimaal): pikkus 205 km, laius umbes 5 km ja maksimaalne sügavus 1308 m. Mäed, mis seda hiiglaslikku fjordi ümbritsevad, kõrguvad umbes 2000 m üle merepinna. Sogne fjordist ülevalpool on veel näha helevalge Jostedali liustik, mis on suurim liustik Mandri-Euroopas. Just kõike seda me Lääne-Norrasse lähemalt uudistama läksimegi.

Geilost läbi sõites läks järsku päris mägiseks ja maastik hakkas tõusma. Soojalt suvisest ilmast oli järel vaid jahe lumine maastik…

…mis oli kivine ja kus ei kasvanud enam puid.

Kõrgematest mägedest allapoole tulles avanes vaade Vøringi kosele (langus 182 m). Fjordides ringi liikudes saime päris kiiresti selgeks, et tegu on suure koskedemaaga. Nii palju koskesid pole ma varem kuskil näinud.

Eid fjord

Lõpuks jõudsime tagasi merepinnani ja vastu vaatasid esimesed uhked Norra fjordid.

Eid fjord on suure Hardangeri fjordi, mis on suuruselt kolmas fjord maailmas (179 km), üks haru.  Fjordides võib tasuta kalastada. Juhtusime nägema, kuidas üks naisterahvas tõmbas lõhepuraka veest välja. Ma ei tea, mis mul arus oli, aga õnge ma igatahes kaasa võtta ei taibanud. Järgmisel korral.

Siin on näha Eid fjordi ääres asuv Eidfjordi küla ja karavanipark, kus ka meie ööbisime.

Uhke külalistemaja või elumaja…

…külast läbi voolav jõgi…

…ja loomulikult Teslade elektritankla…millest meil kahjuks seekord kasu ei olnud.

Karavaniparklast sai vaadata, kuidas loojuv päike kõrgete fjordimägede taha vajus.

Teekond Flåmi

Järgmine hommik oli pilves ja oli oodata vihma.

See uus ja Norra pikim Hardangeri rippsild juhatas meid üle Hardangeri fjordi, mägede alla, otse pikka tunnelisse. Veel viis aastat tagasi pidi siit kaudu Oslosse või Bergenisse sõitma üle fjordi praamiga. Norra on lisaks koskedele ka tunnelitemaa. Tunnelid on uhked ja pikad, nagu mõnes ulmefilmis. Siin samas fjordides asub ka maailma kõige pikem Lærdali sõidutee tunnel (25 km pikk), millest meie otsustasime üle sõita, et näha kõrgeid vaateid fjordidele. Vallaviki tunnel, mille sissesõit on näha selle silla lõpus, oli kõigest 7,5 km pikk, aga eriline selle poolest, et ühes kohas oli tunnelis uhke ja värviline ringtee.

Tee peale jäi Skjervsi kosk…

…mille ääres oli uhke vaatega WC.

Tvindeni kosk.

Ja siis hakkas kallama. Selle käänulise teega meenub mulle situatsioon, kus minu taga sõitis üks uhke ja suur kohalik maastur. Taga oli veel pikk käru koos paadiga. Kuna see tee oli märg ja mulle võõras, siis sõitsin rahulikult, nii umbes 70 km/h. Kohalikul maasturijuhil oli aga vist kiire ja ei saanud minust käänulise tee tõttu mööda. Tükk aega vilgutas tuledega ja andis isegi signaali. Lõpuks, kui õnnestus mööda söösta, siis olid nii juhil kui kõrvalistujal keskmist sõrme näitavad käed pikalt aknast väljas. Muigasime Ivonne’iga, et puhkust nautivad kauged külalised võivad kohalikud mõnikord ikka väga marru ajada selles maises paradiisis.

Nærøy fjord

Gudvangeni “viikingiteküla”, mis asub Nærøy fjordi ääres. Jäime sinna paariks päevaks ööbima, kuna see oli hea koht kust teha päevane reis ka Flåmi piirkonda, mis asub Aurlandsi fjordi ääres (kaardi peal punkt H). Olimegi jõudnud Norra pikima Sogne fjordi äärde, kus Nærøy ja Aurlands moodustavad kaks haru. Nagu näha, on norra keeles väga huvitavad tähesümbolid, mille hääldusi ma selle lühikese reisi ajal endale selgeks ei suutnud teha.

Vihmaga tekkis koski juurde nagu seeni peale vihma. Enda ümber ringi vaadates lugesime kokku umbes 15 koske. Panime laagriplatsil ka koormakatte üles.

Punased sõstrad olid augusti lõpupoole juba peaaegu valmis. Mägedes on isegi kesksuvel parajalt jahe.

Järgmisel päeval oli õnneks sinist taevast näha.

Eestist ostsin korralikult süüa kaasa, aga kohapeal selgus, et nii toidu, kui ka kütuse hinnad polnudki nii väga kõrged.

Selge ilmaga käis Nærøy fjordi ääres suur möll.

Aurlandsi fjord

Ja veel suurem möll käis Aurlandsi fjordi ääres Flåmi külas, kuna sinna toodi rahvast kohale suurte kruiislaevade kaupa.

Vaade Flåmi külale teiselt poolt fjordi.

Flåmi jõe ääres sai teha ilusa jalutuskäigu.

Kuna Norras on pea 1200 fjordi, siis jäi mõni veel näitamata. Lisaks fjordidele on järgmises reisikirjas plaan sõita üle maailma pikima sõidutunneli, minna vahelduseks praamidega üle fjordide, vaadata vanu puitkirikuid ja saada tuttavaks Mandri-Euroopa suurima Jostedali liustikuga.