Eesti suvi oli nii põnev ja tegus, et polnud aega reisikirjade peale mõeldagi. Nüüd, kus käes külmem ja sügisesem aeg — jah, isegi Stuttgartis Lõuna-Saksamaal on päris jahe ning ilus sügis — lähevad mõtted jälle tagasi reisimaailma peale. Võib ju küsida, et mis seal enam mõelda ja heietada, reisil ju käidud — mis tehtud, see tehtud. Enda kogemusest lähtuvalt tunnen aga suurt vajadust kogetut läbi kirjutada või mingil muul määral salvestada. Võib küsida: “Miks?” Vastan: “Selleks, et et asetada uued kogemused teadlikult ja organiseeritult oma lõputult üleskasvavale mõtte-maailma-riiulile ja selleks, et neist kogemustest lahti lasta, neil minna lasta — lõputu ülesärkamine vajab lapselikult kogemustevaba mõttevabadust.”

Paradiisisaared ja saareparadiisid

Ma viskan algatuseks Filipiinide kaardi lauale (pärineb Lonely Planetist, mida kasutasime), kuna endalgi hakkavad kohanimed juba uduseks minema. Õige aeg üle korrata! Ole sa austatud, Tarkuse Ema! Esimese Filipiinide postituse tegin linnulennult ülevaatliku ja teises näitasin Palawani saare paremaid palasid detailsemalt. Selles sissekandes liigun kollasega märgitud rajalt roosa (või punaka) peale, mis viis meid neljale erinevale saarele: Guimaras, Negros, Apo ja Cebu. Kui ma peaks ainult ühe märksõna igale ühele neist andma, siis Guimaras on meritäht, Negros on modernne, Apo on merikilpkonn ja Cebu on vaalhai. Nagu näha, siis Filipiinide veealune elu on jätnud mulle kustumatu mulje.

Kui näiteks Vaikse ookeani saari võib kutsuda julgelt paradiisisaarteks (me kolasime ringi Fidžil), siis Filipiinide sarnaseid saarriike kutsuks ma saareparadiisideks. Viimase all mõtlen ennekõike seda, et riigis on tohutult palju saari, aga need saared ei ole ilmtingimata piltilusad, mis lubaks panna külge sildi “paradiisisaar”. Filipiinidel oli aga kindlasti mõlemat. Mul kerkib õhku kohe küsimus: “Kus või millises riigis on kõige rohkem saari?” Siin on näiteks üks informatiivne tabel, kust võib näha, et suurimad saarteriigid (mitte saarriigid!) ehk saarteparadiisid on:

1. Norra (240 000);
2. Soome (46 000; mõningatel teistel andmetel isegi 180 000);
3. Kanada (36 000);
4. Rootsi (34 000);
5. Indoneesia (18 000);
6. Filipiinid (7500).

Indoneesia on näiteks maailma suurim saarriik ehk riik, mis koosneb vaid saartest (ei asu mandril). Isegi meie väike Eesti on selles tabelis kirjas 900 saarega, mis teeb Eesti kindlasti üheks suureks saarteparadiisiks! Ühed ilusamad paradiisisaared on selles nimekirjas kindlasti Bahamasel, Tais, Kreekas ja loomulikult Maldiividel. Meie Filipiinide reis kulges läbi 17 erineva saare (võrdluseks, et kahel Indoneesia reisil kokku, mõlemad 2 kuud, olen külastanud 14 erinevat saart).

Guimaras on meritäht

Päev, mil lendasime Palawanilt Lääne-Visaya suunas, juhtus olema mu sünnipäev. Ega see väga alla ei jäänudki (oma erilisuse poolest) eelmisele sünnipäevale, mille veetsin Indias rongis. Erakordne oli seekord asjaolu, et kasutasin ühe rongi asemel hoopis ebaharilikult palju erinevaid transpordivahendeid: tricycle, lennuk, takso, jeepney ja suurem ning väiksem paat. Sünnipäevahommikul sõitsime tricycliga lennujaama (tavaline motikas, mis on väikseks taksoks tehtud) ja lendasime Palawani saarelt Panay saarele, täpsemalt Puerto Princesast Iloilo linna. Seejärel leidsime lennujaamast ühe poola paari, kes olid samasse ööbimiskohta teel, kuhu meiegi. Sõitsime kõik koos taksoga sadamasse ja seejärel paadiga Guimarase saarele. Sealt omakorda pidime veel rentima jeepney, mis on Filipiinidel maasturi ja bussi vahepealne transpordivahend. Reisi viimases osas istusime väiksemasse paati ja sõitsime ööbimiskohta, mis asus keset väikeseid saari ja mangroovimetsi. Mõnes mõttes ei olnud sünnipäev midagi erilist, aga teisalt jälle oli — pole varem oma s-päeval õhus, teel ja veel olnud.

Siin on tehtud üks klõps taksojuhiga Iloilo linnas, kes viis meid lennujaamast paaditerminali. Meenub, et meil oli põnev vestlus ja sain Filipiinide kohta palju uut teada. Eriti meenub fakt, et Iloilo linna oli hiljuti asunud juhtima uus linnapea, kes tegi tubakasuitsetamise illegaalseks. Mõtlesin, et päris jõuline lähenemine seda sorti pahede väljajuurimiseks. Kas see ka toimib ja inimeste harjumusi niisama lihtsalt muudab? Selles ma nii kindel ei ole.

Iloilo rannaäär vaadatuna paadist.

Õhtuks jõudsimegi Guimarase saarel asuvasse ööbimiskohta. Paadisillal mängis kohalik mees suupilli.

Sellised täitsa mõnusad hütid olid. Ilusa vaatega ja mõnusa tuulutusega.

Mangroovimets ja väikesed saared. Ei mingit internetilevi või linnakära.

Kõrval saare peal oli üks uhkem resort.

Siin me sööme hommikust. Veetsime aega ka poola paariga, kes olid siin ööbimiskohas sama kaua kui meie. Nad olid saanud edasi-tagasi lennupiletid väga odavalt (uskumatu 200-300 euri) ning veetsid Filipiinidel oma paarinädalast aktiivset puhkust. Meenub, et neilt kuulsin esimest korda, kui odav siin rumm on. Me ise küll poest pudelit ei ostnud, aga rummikokteilid olid küll väga soodsa hinnaga.

Kõige eredamalt on meeles süstaga ringisõitmine, kus nägime palju värvilisi ning mummulisi meritähti ja lendavaid kalu. Hiljem mõistsime, et need kalad ei lennanudki, vaid lihtsalt hüppasid parvedena korraks veest välja. Päris lendkalu nägime hiljem, kui sõitsime paadiga Boholi (rohelise värviga märgitud teekond).

Siin on üks pilt paadisillast, mis meenutab pigem seiklusrada. Suurte seljakottidega, kus väärtuslikud asjad sees, ei ole just kõige lõbusam seda läbida. Aga mis üle jääb, pidime Guimarase saarelt kuidagi Negrose saarele saama. Üldiselt tuleb olla Filipiinidel väga ettevaatlik ja usaldada oma kõhutunnet, kuna seal leidub väga viletsas olukorras paate, millega ületatakse päris ohtlikke väinu. Ei juhtu seal harva, et ilm keerab tormiks, ning mõni paat ära kaob.

Selles Sebaste nimelises väikesadamas tegelesid kohalikud ka turistide petmisega (mida ei olnud kahjuks reisijuhis kirjas, tavaliselt seal hoiatatakse selliste teemade eest). Trikk oli selles, et meile öeldi alguses: “Paadipiletid on välja müüdud ning järgmine paat läheb alles õhtul ehk 8 tunni pärast.” Seejärel hakati andma vihjeid, et ikka kuidagi on võimalik pileteid saada, kui osta laua alt ja salaja. Kindluse mõttes maksime paar eurot lisaks (kuna ei tahtnud 8 tundi oodata) ja ostsime need salajased ekstra-piletid ära. Hiljem, kui paadi peal juba olime, siis saime teada, et kogenenumad lääne turistid olid selle pettuse läbi näinud ja lihtsalt ootasid julmalt, kuni kõik inimesed olid paadis ning seejärel ostsid pileti (normaalhinnaga) otse kaptenilt. Üks fakt, mille me tol korral ära unustasime, on see, et Aasias ei ole enamasti piiranguid: alati mahub veel inimesi paati, bussi jne. Peaasi, et makstakse! Olime jälle targemad.

Negros on modernne ja Apo on merikilpkonn

Guimarase saarelt sõitsime paadiga Negrose saarele ja sealt läksime bussiga otsemaad  Dumaguete linna, mis oli heaks hüppelauaks väiksele Apo saarele. Negrose ja Dumanguete juures jäid mulle silma uued ja mugavad bussid ning üldiselt tundus kõik modernsem, kui teistel saartel olin näinud. Tegin ka pilte, mis on aga kahjuks kaduma läinud. See pole aga oluline, kuna peamine põhjus, miks Negrosele läksime, oli Apo saar. See on väidetavalt üks parimatest kohtadest Filipiinidel, kus sukelduda või snorkeldada. Ja tõsi ta oli. Korallrahu oli vägas heas korras ja suurtele merikilpkonnadele meeldis see ka. Ma ei ole kunagi varem nii palju merikilpkonni näinud kui Apol. Meil õnnestus ka veealuseid pilte jäädvustada, kuna üks lahke tütarlaps oli nõus oma GoPro fotosid meiega jagama. 

Lisaks kilpkonnadele ja ilusatele korallidele nägin ma ka siin esimest korda suurt valgetäpilise kuuega kotkasraid. Raid on aga ettevaatlikud ja neid ei ole pildi peale saada nii lihtne kui kilpkonni.

Päevane reis Apo saarele oli väga hästi korraldatud ja mõnus suur sukeldujate paat oli meie grupi käsutuses (ca 15 inimest). Kuna mul oli just sünnipäev olnud, siis mõtlesin, et vot see oleks üks ideaalne koht või viis sünnipäevapidu korraldada (selle asemel, et pika laua taga istuda või India kitsas rongis olla)! Hinnad on Filipiinidel ka väga mõistlikud, mis tähendab, et iga turist saab siin endale selliseid päevatrippe kuhjaga lubada (kui vaid jaksu on!). Tihti ongi selliste eksootiliste reiside suur dilemma: “Kas puhata ja lebada rannas või käia ringi ning teha kõiksugu tuure”. Vastus on loomulikult mõõdukus, kesktee või mitmekesisus — natuke ühte, natuke teist.

Cebu on vaalhai

Peale Apot tõmbasime Negrose saarel veel paar päeva hinge ja seejärel liikusime Cebu saarele, Oslobi külla. Väiksese Oslobi külaelanikud on teinud säärase tembu, et söödavad regulaarselt metsikuid vaalhaisid (10 meetrised maailma suurimad kalad) ja samal ajal näitavad neid päris kopsaka raha eest nii turistidele (ca 20 euri) kui kohalikele (maksavad vähem).

Rannakülla on kerkinud palju uhkeid ööbismiskohti, mis ei ole alati nii uhked ja kvaliteetsed, kui esmapilgul näivad.

Nagu siit on näha, ei ole vaalhaide söötmis- ja vaatamiskoht rannast väga kaugel.

Kuskil 300 meetri kaugusel rannast on aga vesi väga sügav. Vette hüpates ei olnud põhja näha, kuna nähtavus oli tuule tõttu mitte kõige parem. Ühel hetkel aga tulid sealt põhjast need hiidkalad välja, mis võttis korraks jalad nõrgaks küll. Vees tundub kõik veel suurem, kui tegelikult on. Ühel kreeklasel, kellega olime samas paadis, kukkus vette hüpates suure tuhinaga GoPro käest ära ja põhjapoole see vajus. Ma üritasin veel järele sukelduda, aga minu jaoks oli sügavust juba liiga palju. Samuti ei tahtnud mõne vaalhaiga silmitsi seista. Ta oli ikka päris kurb, aga õnneks läksid sukeldujad pärast põhja ja leidsid GoPro üles.

Vaalhaide juurest saime järgmisel päeval paadiga otse Panglao saarele Alona randa, mis on Boholi saare ja selle ümbruse avastamiseks kõige parem peatuskoht. Boholi saar on maailmakuulus ja paljudele teada just oma muinasjutuliste šokolaadimägede tõttu. Aga see pole kaugeltki ainus põhjus, miks inimesed tulevad just siia oma puhkust veetma. Boholi seiklustest kirjutan aga eraldi järgmisel korral. Seniks kõike ilusat!