Siin on lõpuks väike pildikokkuvõte nüüd juba kahe aasta tagusest Filipiinide reisi viimasest sihtkohast Malapascua saarest, nii nagu sai viimases Filipiinide postituses lubatud (foto: evolution.com).
Boholi saarelt vaadatuna jääb väike Malapascua saar täpselt üles, Cebu saare tippu (teekonda sinna märgistab roheline joon). Malapascuale liikumiseks läksime esimesel päeval suure laevaga Cebu linna ja teisel päeval sõitsime bussiga Cebu saare tippu ning lõpuks veel väikese paadiga Malapascuale.
Vastu võtsid meid ilusad türkiissinised rannad…
…mis õhtul värvi muudavad.
Hommikul väga pikalt magada ei lastud. Kukkedest äratuskellad hakkasid juba enne päikesetõusu kirema. Sai selgeks, et siin on ikka kõvasti kukkesid. Ühe väikese hüti ümber oli nööride otsas vähemalt 6 kukke. Tekkis küsimus, et kus kõik kanad on? Saime teada, et siin saarel peetakse suuri kukepoksivõistlusi, mida ka ühel korra saare teises otsas vaatamas käisime.
Saan kukkedest täitsa aru, varahommikused vaated on kiremist väärt.
Oleks ka kirenud, kui oskaks.
Kalamehed sätivad võrke.
Peale hommikusööki oli päike juba kõrgemal ja võis hakata rannamõnusid nautima.
Võrreldes näiteks Boholi lähedal oleva Alona rannaga oli siin väga vaikne ja turiste parajalt. Ranna ääres leidis piisavalt söögi-joogikohti.
Meie eesmärk oli siin paar nädalat lihtsalt olla ja puhata, kuna eelnevad poolteist kuud olime rohkem ringi liikunud ja üritanud näha võimalikult palju uusi ning põnevaid kohti siin Filipiinidel.
Paljud tulevad siia saarele just nende eriliste haide pärast. Rebashaidel on ebatavaliselt pikk sabauim. Nende nägemiseks peab sukelduma sügavamale, niisama snorkeldades neid ei näe. Kuna me suured sukeldujad ei ole, siis kuulasime huviga teiste turistide põnevaid jutte nendest elukatest, kes siin samades vetes elutsevad (foto: scubadiverlife.com).
Ühel päeval rentisime paadi koos juhiga, kes tegi tiiru ümber saare ning näitas meile põnevamaid kohti.
Siin oli üks hea snorkeldamise koht korallrahu uurimiseks.
Seejärel “parkisime” paadi sellisesse laguuni ning ronisime väikese künka otsa.
Künka otsast avanesid avarad vaated meid ümbritsevale loodusele.
Õhtusöögi ajaks läks juba hämaraks…
…ning oli aeg mõnes restoranis aega veeta. Meenub, et rumm ja koola oli kõige odavam jook, mida sai tellida. Väga raske oli keelduda sellisest heast pakkumisest. Ühel õhtul oli kohal ka rokkbänd, mis tõi siia restorani rohkem rahvast ja melu.
Ühel päeval toimus saarel kukepoksi võistlus, kus nägi kohalikke rohkem omas elemendis, enda kultuuri keskel. Mehed olid oma paremad kuked kaasa võtnud ning ootasid ringis võistluste algust.
Võistlus võis alata.
Siin pildil on näha pikad terad, mis pannakse kukkede jalgade külge. Kui panused olid tehtud, siis lasti kuked omavahel kokku.
Võitis see, kelle kukk jäi terveks või vähem viga sai. Kaotaja läks koju ja tegi õhtuks kukesuppi.
Veel viimased vaated ja oligi aeg hakata kodu poole liikuma.
Sebu linnast õhku tõustes avanesid veel ilusad vaated Filipiinidele.
See on Pangloa saar Boholi saare lähedal, kus asub Alona rand. Seal veetsime enne Malapascuat kaks nädalat.
Väike ümmargune Balicasangi saar, kus nägime väga uhket korallrahuseina ja palju merikilpkonne.
Lennuk maandus vanas heas tuttavas Kuala Lumpuris, Malaisias, kus olime paar ööd ja sealt lendasime otse juba Saksamaale. 1 aasta ja 3 kuune reis, mis viis meid Sri Lankasse, Indiasse, Indoneesiasse, Austraaliasse, Fidžile ja Filipiinidele, saigi lõpuks otsa. Õnneks on iga lõpp millegi uue algus.
