Sydneys olles olime ebamugava dilemma ees: kas teha maailmale tiir peale, nii nagu sai vahepeal plaani võetud, ja lennata edasi Ameerikasse või liikuda koduse Euroopa suunas tagasi läbi tuttava Kagu-Aasia? Kritseldasime paberi peale plusse ja miinuseid. Otsustavaks said faktid, et USA-s on külm talv ning päris kallis reisida vs Kagu-Aasias (sh Filipiinidel) on soe ja kuiv periood, ning kõigele lisaks odav.

Aga miks just Filipiinid? Selle üle sai samuti pead vaevatud. Tahtsime tegelikult näha mõnda enam arenenud Aasia riiki – näiteks Taiwani, Lõuna-Koread või Jaapanit –, aga need osutusid pea sama kalliteks reisisihtkohtadeks nagu lääneriigid. Filipiinide kasuks rääkis asjaolu, et tegu on tugevalt läänelikust kultuurist mõjutusi saanud riigiga, mispärast peaks elatustase, hügieen, teeolud, teenindus, turism jne olema kõrgemalt arenenud (mis ka teatud määral nii oli). Filipiinid olid pikka aega Hispaania ja USA all. Esimestelt on ka pärit nende peamine religioon, milleks on katoliiklus. 108-st miljonist elanikust on 82% katoliiklased. Me ei tahtnud seekord enam väga vaesesse ja ebahügieenilisse riiki tagasi minna, kuna Ivonne taastus veel Indiast saadud kollatõvest. Seepärast jätsime nimekirjast välja riigid nagu Laos, Kambodža, Myanmar jt.

Päikeseloojang enne Filipiinide pealinna Manilasse maandumist.

Ja kõigele lisaks on Filipiinid mind alati tõmmanud oma lõputute saarte ja veealuse eluga. Meenub, et tahtsin sinna minna juba esimesel korral, kui pool aastat Kagu-Aasias ringi kolasin. Olin Indoneesias Sulawesi saare põhjatipus, mis on justkui käeulatuse kaugusel Filipiinidest, aga võta näpust, ühtegi otselendu ega laeva sealt ei leidnud. Kõige mõistlikum oli lennata suure kaarega läbi Malaisia pealinna Kuala Lumpuri Filipiinide pealinna Manilasse, aga tol korral ei tundunud see mulle üldsegi mõistliku plaanina.

Filipiinide saarestik meenutab kilpkonna.

Järgmise reisi sihtkoha valikul mängib alati ka suurt rolli teiste reisijate jutud ja soovitused. Kohtasime näiteks Fidžil hollandlasi, kes sinna minna plaanisid. Samuti meenusid sõbra Madise head sõnad, mis tegid otsustamise veelgi lihtsamaks (Madis aitas meil samuti reisiplaani teha). Meie üllatuseks oli ka Sydneyst väga odav Manilasse lennata – 8-tunnise õhulennu eest 150 eurot maksta ei ole üldsegi paha diil.

Konnad, tähed ja raid

Kui Tai Kuningriigi kaart meenutas mulle elevandi pead ja Sulawesi saar tuules lehviva nuudlipeaga inimeselooma, siis Filipiinid tõid esimese seosena pähe merikilpkonna (külje vaade). See seos passib mulle väga, kuna ma ei ole kunagi nii palju merikilpkonne näinud kui Filipiinidel. Seda kujundit kasutades lendasime me esmalt kilpkonna kaelale, kus asub pealinn Manila. Seejärel lendasime kilpkonna esimesele loivale, kus asub pikk ja peen Palawani saar. Eelkõige tuntud El Nido nimelise merekaitseala pargi poolest (hispaania keeles „pesa“), kus asuvad fotogeenilised saared, rannad ja laguunid.

Matinloci saar Bacuit saarestikus (10 km kaugusel El Nidost).

Kui oma eelmise aasta sünnipäeva veetsin esimest korda elus India rongis, siis seekord möödus see täitsa tavaliseks päevaks kujunenud päev ebatavaliselt nii kolmerattalisel motikal, millele on ümber ehitatud reisijate veoks sobilik kabiin, lennukis, taksos, suuremas ja väiksemas paadis, kui ka jeepneys (buss-maasturis). Lendasime Palawani saarelt Puerto Princesa linnast (nagu näha, siis paljud kohanimed kõlavad väga hispaanialikult) kilpkonna kilbi alla ehk Panay saarele, Iloilo linna (suitsetamisvaba linn!). Kogu seda kilbialust Filipiinide osa nimetatakse Lääne-Visayaks, kus asub ka üks kõige turistikam (ja väidetavalt ka ilusam) kuurort-saar nimega Boracay. Me ei hakanud seekord oma nina sinna toppima, kuna hinnad olid laes ja rahvast palju. Selle asemel liikusime teisele poole Visayat (tagumise loiva suunas) ja saime tuttavaks selliste suuremate saartega nagu Negros, Cebu ja Bohol. Loomulikult on iga suure saare juures veel omakorda väikesed saared, mida tasub külastada, enamasti just veealuse elu pärast.

Mercedes-jeepney moodsamate busside taustal. Bussid on Filipiinidel väga tasemel!

Panay ja Negrose vahel asub väiksem saar nimega Guimaras. See jäi mulle meelde just oma eraldatuse ja vaikuse poolest, kuna turistimassid sinna ei kipu. Me otsustasime seal aga ühes soodus-kuurortis kolm päeva veeta. Madalvee ajal kanuutades nägime palju värvilisi meritähti, musti merisiile ja väikeseid hüppavaid kalu. Samuti saime tuttavaks ühe armsa poola paariga. Pole reisides kunagi varem poolakaid kohanud. Aga huvitav on maailma teises otsas olla ja küsida: „Kuidas elu ka Poolas on?“

Mummuline meritäht Guimarase saarel.

Negrose saarel olime me pikemalt vaid Dumaguete linnas ja tegime päevase snorkeldamistripi Apo saarele. See oli esimene koht, kus korallrahu oli väga heas olukorras, nähtavus priima ja suured ilusad merikilpkonnad iga nurga taga einestamas. Nägin seal ka esimest korda elus suurt kotkasraid. Nad ujuvad-lendavad nagu nende suuremad sugulased mantaraid. Sellel kotkasrail, mida mina nägin, oli ilus valgetäpiline kuub seljas. Raid kruiisivad tavaliselt ringi seal, kus hoovus toob neile planktoni suhu. Nad ei ole agressiivsed või ohtlikud, aga sellegi poolest on neil üks salarelv, mida tasub karta – mürgiastel.

Vaalhaid, kukepoks ja eetika

Negrose saarelt sõitsime bussi ja praamiga Cebu saarele, täpsemalt Oslobi külla, kus saab snorkeldada või sukelduda hiiglaslike vaalhaidega. Kui raide mõõtmed ulatuvad 5-6 meetri kanti, siis vaalhaide pikkus on umbes 10 meetrit (pikim teadaolev 12,6 m). Kogu sellele seiklusele heitis varju fakt, et kohalikud toidavad neid, mis lubab turistihordidel neid imeilusaid elukaid näha. Nad on vabad ja metsikud, aga mitte päris, kuna söök tuuakse iga päev taldrikul ette. Selle asemel, et iga-aastasest suurest rändest osa võtta, on nad jäänud paikseks. Seepärast olid tunded vastandlikud: üks osa minust oli põnevil nagu väike laps, kuna sai koos selliste suurte elukatega ringi ujuda, aga teine – tundlikult postmodernne – osa minust tahtis kogu sellele ettevõtmisele näppu viibutada.

Ivonne ja kilpkonn Apo saare lähedal.

Evolutsioonilisest vaatekohast on kohalike tegevusel nii head, kui halvad küljed. Kui varem kütiti vaalhaisid (punane agressiivne arenguaste), siis nüüd vähemalt enam neid ei tapeta, vaid toidetakse ja teenitakse elatist turistide pealt (rohkem oranž müütiline või kollaselt ratsionaalne mõttemaailm). Seega tegu on arenguga ning eks kätte jõuab ka aeg, kui ühiskonnas hakkavad jõudu koguma ka postmodernistlikult tundlikud ideed, mis väldib loodusesse liigset sekkumist (roheline pluralistlik suhtumine). Filipiinide arengu raskuskese on aga hetkel pigem traditsiooniliselt müütilise kandis. Leidub veel palju ususõdalasi (peamiselt muslimite ja kristlaste vahel Mindanao regioonis – kilpkonna tagumik), dünamiidi-kalureid ja julmade kukepoksi võistluste korraldamist, aga samas liigutakse ka moderniseerimise ja ratsionaalselt teadusliku arenguastme suunas (tegeletakse rohkem äri ja kaubandusega). Lugesin just hiljuti sellega seoses põnevat fakti raamatust “The Better Angels of Our Nature: Why Violence Has Declined“, et Louisiana osariigis USA-s keelustati kukevõitlus ära alles 2008 aastal (viimase osariigina). Seega, kui USA-s veel kaheksa aastat tagasi oli selline teema lubatud, siis mida me veel ootame arengumaadest Aasias, Aafrikas ja L-Ameerikas. Ilusa näide, kuidas läänes on vägivallatus (või eetika) sadu aastaid idast ees, kuna loomade meelelahutuslik tapmine oli Euroopas normaalne müütilisel keskajal ning hakkas ebanormaalseks muutuma ratsionaalsel valgustusajastul.

Oslob ja vaalhaid. Vaalhaid on maailma kõige suuremad kalad.

Kärbsed ja rebased

Vaalhaide juurest sõitsime me otse paadiga Boholi saarele, mis on tuntud oma šokolaadimägede, tarsieride (suurte silmadega väiksed ööloomad), „tulekärbeste“ (helendavad mardikad), randade ja veealuse elu poolest. Võtsime seal esimest korda aja maha – nautisime paar nädalat rannamõnusid, kimasime rolleriga ringi ja tegime ühe snorkeldamise safari. Me ööbisime Alona rannas, mis on üks peamine turismikoht Boholil. Palju rahvast, aga samas ka palju võimalusi. Nägin isegi ühte Eesti peret – ema ja isa kahe lapsega.

Loboci jõgi Boholi saarel – helendavate mardikate elupaik.

7-nädalase Filipiinide reisi viimane peatuspaik oli Malapascua saar, mis asub Sebu saare tipus (umbes kilbi keskel). See saar on tuntud sukeldujate hulgas, kes lähevad sinna rebashaide pärast. Rebashai (fox shark, või thresher shark), on eriline selle poolest, et sabauim moodustab poole tema kogupikkusest, milleks on umbes 6 meetrit. Veepinnal ulpides neid kahjuks ei näe, kuna neile meeldib elada sügaval vee all, kuni 550 m sügavusel. Sukeldujad näevad neid ka vaid ca 30 m sügavusel, kui nad tulevad pinnale lähemale sööma. Kahjuks me veel sukeldujad ei ole ning seepärast saime tegeleda muude asjadega: rannas lebamise, snorkeldamise, saare avastamise, kookose joomise-söömise, kukekätši vaatamisega jne. Kaks ja pool nädalat läks kiiresti ning lõpuks oli aeg tagasi (munadepühadeks) Euroopasse lennata: Sebu saarelt läbi Kuala Lumpuri (4h) ja Sri Lanka (3h) Frankfurti (11h).

Vesidiivan Bounty rannas Malapascua saarel. Vaikse ookeani vesi on piisavalt soolane, mis lubab väikest varvastki liigutamata veepinnal lebada.

Selline oli linnulennult ja kokkuvõtlikult meie Filipiinide reis. Lõpetuseks tahtsin veel lühidalt mainida, et miks me ei läinud teistesse kohtadesse ja valisime just need saared (7600 teise saare hulgast). Ida-Filipiinidel ehk kilpkonna ülemisel pinnal on näiteks pea aasta ringi troopiliselt vihmane. Mindanao regiooni (tagumine osa) peetakse kohalike hõimudevahelise sõdimise pärast ohtlikuks. Põhja-Filipiinid (pea) on tuntud oma mägede ja suurte riisiterrasside poolest (n-ö kaheksas maailmaime). Mõtlesime ka sinna piiluda, aga lugesime, et pole riisihooaeg ning astmelised riisipõllud on mustad.

Koduteele asudes lendasime üle Panglao saarest, kus asub Alona rand (suur Boholi saar on kohe vasakut kätt).

Filipiinid on kindlasti avastamist ja igat peesot väärt reisisihtkoht – eriti just neile, kellele meeldib mitmekesine veealune elu. Järgmine kord aga täpsemalt Palawani saarest ja El Nidost.