Detsembri algus. Oli aeg istuda Huelvas laevale, panna käed kukla taha ja nautida 31-tunnist laevasõitu Kanaaridele. Vahemaa 1400 km. See on nagu Tallinnast Amsterdami, kui saaks otse linnulennult seilata. Esimene peatus Tenerife. Allolevatel piltidel vasakpoolne suur saar. Kanaaridel on kolm suuremat saart, mida ka mina külastasin. Need on suuremad kui Hiiumaa, aga väiksemad kui Saaremaa. Samas rahvaarv on Tenerifel ja Gran Canarial umbes miljon ning Fuerteventural 100 000. Saaremaal ja Hiiumaal vastavalt 33 000 ja 10 000. Teisisõnu rahvast on palju ja enamus elavad rannikul, kuna sisemaa on mägine, täpsemalt vulkaaniline. Suuruselt järgmised neli saart on Hiiumaast väiksemad, aga suuremad kui Muhu või Vormsi: Lanzarote, La Palma, La Gomera ja El Hierro. Sinna ma ei hakanud kämpariga ronima, kuna tundusid liiga väikesed. Ülejäänud saared on veel väiksemad ja neid tavaliselt eraldi ei loeta.
Igal saarel veetsin alguses ühe kuu, tegin ringi peale ja sõitsin risti-rästi (nii nagu kästi) läbi. Fuerteventural sai üksi kämpimisest ja uutest kohtadest isu täis ning otsustasin Lanzarote avastamise asemel tagasi Gran Canaria pealinna Las Palmasesse minna. Parkisin kaheks kuuks (märts ja aprill) kämpari ära ja nautisin hosteli ning rannavolle elu-melu. Martin, kellega Faros tuttavaks sain, oli juba seal ees ning aitas seda otsust teha. Tagasivaadatuna oli see ainuõige otsus. Las Palmasest sai Kanaaridel üks mu lemmikpaiku, kuhu lähen kindlasti veel tagasi. Järgmine kord aga lennates, mitte sõites.
Tenerife
Jõudsin Tenerife pealinna Santa Cruzi (tõlk. püha rist) hilisõhtul. Park4night’ist leidsin Teresitase ranna, kus saab tasuta kämpida. Ilm oli mõnusalt soe, aga niiske, kuna oli pilves ja vihmane. Faro hostelist olin mingi viiruse kaasa saanud, nii et pidin paar päeva seal rahulikult võtma ja põdema.
Kui enesetunne oli paremaks läinud, siis hakkasin vaikselt Tenerife saart avastama. Otsustasin seda teha päripäeva liikudes, kuna sedasi sain kiiremini lõunasse, kus ilm oli ilusam. Esimene peatus Santa Cruzi suur linn.
Lõunasse jõudes kämpisin mõned päevad El Medanos, mis on lohesurfarite meka. Paar päeva oli tuul vali, aga siis vaibus. Ma tegin seal väikse matka Montaña Roja (tõlk. punane mägi) otsa.
Avastasin, et reisides on hea kohalikku keelt õppida, kui viitsid kohanimesid tõlkida. Hispaanias tegin ma seda usinalt. Ladina-Ameerika reisist oli ka veel midagi meeles. Hispaania keelt tahaks küll selgeks saada. Ei tundu väga raske olevat. See on suur keel, mida võiks osata, tuleks reisidel kasuks. Kanaaridel saab seda väga mõistliku hinna eest keelekoolides õppida. Las Palmases oli üks koht näiteks 130 euri kuu (3x nädalas, 75 min päevas). Seekord sinna veel ei jõudnud.
Ameerika rand ja küla on üks peamine koht, kuhu turistid tulevad Tenerifele puhkama. Panin ka ühel päeval oma päikesevarju püsti ja mängisin turisti. Ilus kollane liiv on pärit Sahara kõrbest ja sellised Tenerife rannad on tehislikud ehk inimeste poolt ehitatud. Looduslikud rannad on vulkaanilise musta liivaga, nagu alloleval pildil on näha.
Ameerika rannaga meenub hetk, kui nägin La Palmase saare vulkaanipurset või täpsemalt selle poolt põhjustatud pilveseent, aga järgmised päevad oli vaikus. See vulkaan hakkas teatavasti purskama eelmise aasta septembris ja oli kõikjal uudistes, kuna tegi suurt hävitustööd. Mul oli mõte minna seda vulkaani sinna saarele uudistama, aga ei jõudnud. Hiljem lugesin, et see vulkaan panigi pillid kotti täpselt sellel ajal detsembri keskel, kui olin Ameerika rannas ja tegin viimasest purskest klõpsu. Sellised loodusnähtused lisavad reisimisele vürtsi juurde.
Alcalá on mõnus väike kuurort, kus tundsin end hästi. Sõitsin sealt paariks päevaks saare keskele, kus elab hiidvulkaan Teide (3714 m). Kõigest tunnike sõitu ja olingi mägedes. Teide asub suurel ja laial platool (üle 2000 m kõrgusel). See on moodustunud vana vulkaani Las Cañadase kokkuvarisemisest. Vulkaanid võivad kasvada nii suureks, et lõpuks vajuvad oma enda raskuse all kokku. Las Cañadas moodustus 2-3 mijonit aastat tagasi ning oli 4500 m kõrge. Kokku vajus umbes 200 000 aasta eest. Teide hakkas end kasvatama 160 000 aastat tagasi.
Tegin Teide ümber 3 erinevat matka ja sõitsin seal niisama ringi. Guajara mägi oli kõrgeim punkt, kuhu ronisin (2718m). Enne igat matka uurisin marsruuti ka mapy.cz äpist, et näha, kui pikk teekond, kui palju tõusu ja kui kaua aega võtab (vt allolevad pildid). Tänapäeval ei ole kaarte vajagi, nutikad ajavad nutikalt asja ära. Tahtsin Teide tippu ka minna kondliga (3555 m), aga ei lastud, kuna pidi olema liiga tuuline ja külm. Kõik piletid tühistati. Täitsa tippu poleks saanudki, see osa, mis paistab lumepiirist üleval pool, kuna sinna ronimiseks peab saama loa (160 m tõusu kondli peatusest). Load on aga piiratud, ca 100 päevas ning olid kõik kuuks ajaks välja antud. Teinekord on siis targem. Platoolt ei viitsinud ka sinna üles ronida, see oleks olnud üle tuhande meetri tõusu järjest ja väga pikk matk.
Tõmbasin Alcalás vähe hinge ja käisin ujumas. Seejärel sõitsin saare loode ossa, kus asub roheliselt mägine Teno looduspark, mida nägin juba kõrgelt Teide juures.
Masca küla asub Teno pargi südames ja sinna viib käänuline tee.
Saarel on palju looduslikke basseine ja imeilusaid tasuta parkimise-kämpimise kohti. Paljud lendavad siia saartele ja rendivad kohaliku kämpari. Ei pea ise kohale sõitma. Hinnad on umbes 100 euri päev. Kui arvestada, et elamine, köök ja transport kõik ühes ja veel mitme peale, siis on täitsa mõistlik variant saare avastamiseks. Kui pikemalt olla, siis tasub aga oma kämpari toomine siia ära. Olenevalt kämpari suurusest on üheotsa praamipilet Mandri-Hispaaniast Kanaaridele 300-400 euro vahel (31h). See on ima kajutita, peab toolis või põrandal magama. Kajuti koht on 100 või nii lisaks. Praamipiletid saarte vahel on umbes 50-100 kanti ja sõidu pikkus vaid tund-paar. Täpsemalt saab uurida nt www.directferries.com lehelt. Talvised ilmad on kämpimiseks ideaalsed. Päeval natuke üle 20 ja öösel natuke all 20-ne. Selline hea Eesti suvi. Mägedes on muidugi jahedam, öösel isegi külm, aga seal ei olegi vajadust väga pikalt olla.
Saare põhja osas on suur roheline linn Puerto de la Cruz. Mina võtsin sealt suuna jälle saare keskele.
La Lagunast ja Santa Cruzist lõunasse jääb Anaga looduspark. See oli viimane koht enne kui saigi saarele ring peale. See osutus mu lemmikuks kohaks Tenerifel — teravad mäed ranniku ääres kaetud suure rohelusega. Veetsin seal üle poole nädala, sh aastavahetuse ja tegin mitu matka.
Anaga mägede ääres oli kõige mõnusam koht kämpimiseks Almaciga rand.
Tagananast läks mööda rannikut matkarada Tamadite randa. See oli kindlasti mu lemmik matk. Eriti äge ja fotogeeniline on seal terava otsaga unicorn rock või ükssarv kalju. Tegelik nimi on Roque de las Ánimas ehk Hingekalju.
Chamorga matk viis Hingekaljust teisele poole rannikut ja kõrgemale taeva poole. Kätte oli jõudnud 1. jaanuar 2022.
Pool tundi mäest alla sõita ja olingi tagasi seal, kust alustasin — Teresitase rannas, mis asub San Andresi küla kõrval. Ilma oli siin ainult palju parem kui kuu aega tagasi.
Varahommikul koos päikesetõusuga jätsin Tenerifega hüvasti ja sõitsin praamiga Gran Canaria saarele.
