Prantsusmaa
Prantsusmaale jõudes hakkas ilm vihmaseks ja jahedaks kiskuma. Vaatasin ringi Nice’is. Kämpariga oli seal keeruline liigelda — mägised ja kitsad teed, palju liiklust. Üks päev kallas täielikult, nii et sõitsin terve päev kuni Hispaania piirini välja. Prantsusmaal on kiirteed tasulised ja päris kallid, aga teevad sõitmise lihtsamaks ja kiiremaks. Käesoleva reisikirja teises osas meenutan novembrikuud, mil sõitsin Prantsusmaalt L-Hispaaniasse Huelvasse, et sealt detsembri alguses praamiga Kanaaridele seilata. Lühikesed peatused tegin ka Monacos, Gibraltaris (kaanefoto) ja Faros (Portugal).
Monaco
Ühel õhtul vaatasin ringi Monacos. Asub Nice’i lähedal. Meenub, et seal oli keeruline teed leida, kuna asetseb mäenõlvakul. Palju pidi üles ja all käima või kasutama lifte. Mäe otsas oli ka väike vanalinn, muidu aga igal pool uued ja uhked modernsed hooned.
Hispaania
Prantsusmaalt tulles jäi esimesena tee peale Costa Brava (tõlk. metsik rannik). Suurema osa teekonnast kuni Portugalini välja sõitsin mööda rannikut, kus oli palju erinevaid costasid. Siin rannikul sain tuttavaks ühe belgia paariga, kes olid rattamatkal. Veel meenub, et nendel käänulistel teedel hakkas esisild koledasti kriuksuma, aga selleks ajaks kui Barcelonasse kontrolli jõudsin oli see probleem kadunud. Mehaanik uuris asja ja ütles, et sõida aga edasi.
Ühe päeva kämpisin Barcelona lähedal ja sõitsin rongiga linna. Polnud varem näinud, kuidas nad kõikjal Hispaanias seajalgu väga peenelt opereerivad. Täitsa maitsev kuivatatud liha.
Delta l’Ebre looduspargis olid roosad flamingod. Kämpsin seal koos ühe leedu paariga.
Järgmisena jäi tee peale Valencia. Jällegi jätsin kämpari ühte mõnusasse kämpingusse ja sõitsin rongiga linna uudistama.
Hispaania kagu nurgas on ilusate mägedega Cabo de Gata. Kämpisin seal paar ööd ja tegin mõned lühikesed matkad. Esimene õhtu tuli politsei midagi rääkima, aga ma aru ei saanud, nii et kõik oli vist ok:) Hispaanias ei tohi muidu metsikut kämpimist teha, aga ikka tehakse ja politsei ka väga karm pole. Loodusparkides tuleb olla ettevaatlikum, seal nad kaitsevad usinamalt loodust rahvamasside eest. Kui aga parkida kuskil parklas, siis on ok.
Pürenee ehk Ibeeria poolsaare lõuna ossa jõudes hakkasid paistma Sierra Nevada (tõlk. lumised mäed) mäestiku tipud. Kõrgeim punkt on pea 3500m. Novembri alguses lund seal veel ei olnud, aga talvel pidi olema Euroopa kõige lõunapoolsem suusakuurort. Keerasin auto nina mägede poole ja sõitsin seal ühe päeva ringi. Üleval oli külm, ei tahtnud ööseks jääda.
Mägede kõrval asub imeilus Granada linn. Sealt jäi enam meelde Alhambra kindlus ja Nasridi palee. Wikipedias seisab: “Alhambra ehitati väikse kindlusena 889. aastal, kuid jäi siis pikaks ajaks kasutamata, kuni 11. sajandil maurid selle varemetest uuesti üles ehitasid. 1333. aastal sai sellest Granada sultani palee.”
Paar päeva jahedates mägedes oli piisav. Grandast vaid tunnike sõita ja olin Costa Tropical. Leidsin ühe hea vaatega koha, kus oli ka palju teisi metsikuid kämpijaid. Kliima oli mõnusalt troopiline, nagu nimi lubas. Mäest alla randa minnes avastasin palju telke, kus elasid hipid. Nad käisid paljalt ringi, ujusid paljalt ja isegi joogat tegid paljalt. Iga õhtu tulid nad aga riietes mäest üles, kus me kämparitega olime, et nautida päikeseloojangut ja jämmida. Paaril päeval sõitsin mööda seda rannikut ringi ja tegin mõned väikesed jalutuskäigud.
Mööda rannikut edasi sõites jäi tee peale Costa del Sol (tõlk. päikeserannik) ja Malaga linn. Leidsin linna lähedal ühe hea tasuta parkla, kus oli palju teisi kämpareid. Seejärel sõitsin bussiga linna. Esmalt läksin Picasso muuseumi. Picasso ongi pärit Malagast. Ta sündis täpselt 100 aastat enne mind ehk 1881. aastal. Ma olen ta suur austaja. Mingi hetk kui studeerisin kunstiajalugu ja mõistsin postmodernismi ning kubismi rolli inimkonna arengus, siis võtsin selle mehe ees mütsi maha. Temast on palju põnevaid dokumentaal- ja TV-filme samuti tehtud, mis avavad ta isikliku arengu- ehk evolutsiooniloo. Tõsiselt inspireeriv mees! Suur rõõm oli näha tema originaaltöid tema sünnilinnas.
Tarifa on Mandri-Euroopa kõige lõunapoolsem koht. Nägin elus esimest korda oma silmaga Aafrikat. Suurele Aafrika mandrile pole veel aga oma jalga tõstnud. Tarifa on kuulus surfarite ja lohesurfarite hulgas, kuna tuul on seal vali. Ma tegin seal kämpimisest väikse pausi ja nautisin hostelielu. Ühe öö olin ühes veidras hipi kohas, kus suitsetati kanepit ja õhus oli tunda väikest paranoiat. Eriti jäi meelde üks suur ja tugev ameerika vandersell, kes tundus olevat rohkem oma enda mullis ja käitus vähe veidralt, isegi nagu kodutu. Iga kord kui ta kuhugi hostelis läks, võttis ta kõik oma kodinad kaasa — koti, suured veepudelid, matkakepi jne. Selle tüübiga kohtusin täitsa juhuslikult Portugalis veel korra, aga siis juba väga ebameeldivas võtmes.
Umbes kuu aega hiljem jalutasin Martiniga, kellega sain Faros tuttavaks, linnast ranna äärde. Seal on üks pikk tamm või sild, mille peab ületama. Selle keskel märkasin järsku seda sama ameerika tüüpi ja hüüdsin: “Kas sa mind mäletad?” Selle peale hakkas ta mind sõimama ja väga imelikku juttu ajama. Võttis oma suure matkakepi ja tahtis virutada. Ma ehmatasin korralikult ära, süda hakkas kõvasti peksma ja tegin mõned kiired sammud eemale. Proovisin midagi öelda, aga ta oli endast täiesti väljas ja sõimas nii mis kole. Õnneks ta järele ei jooksnud oma suurte kodinatega. Martin vaatas kõike hämmastunult pealt ja ei saanud üldse aru, et mis juhtus. Ega ma ka ei saanud. Mõistsin vaid, et too tüüp oligi puhta hull, nagu oli juba Tarifas tunda. Olen küll palju reisinud, aga selline kogemus on esimest koda, et keegi teine reisija pöörab ära ja tuleb kallale. Keha oli veel paar tundi peale seda stressis, aga siis rahunes maha ja kõik oli hästi.
Ilma hakkas tasapisi paremaks minema ning aeg oli Tarifaga hüvasti jätta. Sõitsin mööda rannikut natuke tagasi, et vaadata üle Gibraltar, mida kutsutakse ka “The Rock” ehk “Kivi”. Ületasin Euroopa Liidu piiri ja olin nagu Inglismaal. Täitsa tore oli selle suure kivi otsas turnida. Kivi all on uhked koopad ja kivi otsas palju ahvipärdikuid.
Portugali poole sõites jäid järgmiseks tee peale Cadiz ja Jerez. Vaikselt seati üles jõulupuid ja -kaunistusi, kuna oli novembri lõpp. Ilma oli muutunud jahedamaks ja kämpida ei olnud enam mugav.
Viimane suur linn Lõuna-Hispaanias, mida väisasin oli Seville. Leidsin tasuta parkimise ja ööbimise kohe vanalinna lähedal. Väga uhke linn.
Linnast sattusin tagasi maale. El Rocio väike küla meenutas vesterni filmi — liivatänavad, madalad majad, hobused jne. Asub see Doñana rahvuspargi ääres. Tegin seal La Rocina nimelise matka, mis meenutas meie enda männikuid ja märgalasid.
Viimane peatus enne Portugali jõudmist oli Huelva lähedal asuv Christoph Kolumbuse muuseum, kus näeb päris suuruses laevade koopiaid, millega ta esimest korda 1492 üle Atlandi purjetas. See on pea 500 aastat enne minu sündi. Ja arvatakse, et viikingid ületasid Atlandi juba 500 aastat enne Columbust. Huelva ongi linn, kust ta oma retke alustas ja võttis esmalt suuna Kanaari saartele. Tundsin selle suure maadeavastajaga hingesugulusust, kuna ka mul oli taskus laevapilet Huelvast Kanaaridele. Lisaks meeldib ka mulle uusi maid avastada, vaatamata, et kõik maad juba inimkonnal selleks korraks avastatud.
Portugal
Mõned aastad tagasi juba unistasin automatkast nii kaugele Euroopas kui üldse võimalik. Mandri-Euroopas on selleks Eestist vaadatuna Portugal. Lõuna-Portugali pealinn on Faro, mis kõlab inglise keeles nagu far ehk kauge. Ja lõpuks jõudsingi nii kaugele. Teel olles aga õppisin, et “faro” tähendab majakat. Enne seda reisi ei osanud aga unistada automatkast nii kaugele kui Kanaarid. Mõned asjad selguvad teel olles. Kümme päeva olin Faros, ühes väga mõnusas hostelis, enne kui tagasi Huelvasse sõitsin, et Kanaaridele seilata. Portugalis plaanisin pikemalt ringi vaadata kevadel, kui tagasi koju sõidan. Nii ka läks.
Paljude teiste seas sain seal hostelis tuttavaks Martiniga Austriast, kellega meil klappis ülihästi. Ühised teemad jällegi finantsvabadus ja eneseareng. Ta teeb iga päev tai chid, mida Hiinas õppis. Hiina keelt õpib ka, mida on kõrvalt väga naljakas kuulata. Martin asutas kunagi ühe firma, mille siis maha müüs. Seejärel hakkas aktsiaturgudel investeerima. Ühe krüptorahaga õnnestus tal oma vara kõvasti suurendada. Nüüd ta reisib ja püüab ühes kohas või riigis mitte väga kaua olla, et ei peaks oma tulude pealt makse maksma. Martiniga kohtasin ma Kanaaridel uuesti, kus me mängisime ja harjutasime koo kõvasti rannavollet. Tuli välja, et me mängime umbes samal tasemel, sellisel keskmisel harrastaja tasemel. Kanaaridest ongi järgmine postitus. Seal sai veedetud pool sellest reisist ehk 5 kuud.
