Eelmisel suvel plaanisime Mirjamiga minna mägesesse matkama. Koroonatalv Hollandis oli üle elatud. Kõige lähemad mäed Eestist vaadatuna on Norra fjordid või Poola ja Slovakkia Tatrad. Otsustasime viimaste kasuks. Enne reisi heitsin veel pilgu Euroopa kaardile ja mõtlesin, et tore oleks näha ka Lõuna-Euroopat. Sügis on selleks ideaalne aeg. Polnud kunagi Itaalias, Prantsusmaal, Hispaanias ja Portugalis ringi vaadanud. Lõpuks juhtuski nii, et tegin neile riikidele ringi peale, sh talvitusin Kanaari saartel, mis asuvad küll Euroopas, aga geograafiliselt Aafrikas.

Kokku sõitsin üle 20 000 km, pluss kolm pikka praamisõitu. Sitsiilia saarelt Piisale oli 20 tundi ja Mandri-Hispaaniast Kanaaridele ja tagasi oli 2×31 tundi. Alustasin reisi juuli lõpus (2021) ja tagasi jõudsin mai lõpus (2022). Kokku 10 kuud, täpsemalt 305 päeva. Kõige kauem olin Hispaanias, 6 kuud, sh Kanaaridel 5 kuud. Itaalias 2 kuud. Seega kaks kuud kulus teiste riikide külastamiseks. See reis viis kokku 15-sse riiki. Jooksvat reisiblogi pidasin Polarstepsi äpis, mis on hästi näha ka veebilehena. Väga asjalik äpp — salvestab automaatselt reisiteekonna, kuhu on hiljem lihtne pilte lisada ja juttu kirjutada. Panin Polarstepsi kõigi oma varasemate reiside teekonnad ka kirja. Põnev on vaadata erinevat reisistatistikat, mida see äpp kalkuleerib ja näitab: reisitud riikide arv (51), lipud, kontinendid (4), aeg (2036 päeva ehk 7,7 aastat), kilometraaž (130k miili ehk 210k km), kaugeim külastatud koht (17 280 km, Akaroa, Uus-Meremaa) jne. Aga mulle meeldivad vanakooli kaardid samuti, kuhu saab oma enda käega kritseldada.

Hakkame siis vaikselt minema. Selles reisiblogi postituste seerias teen väga lühikese ja ülevaatliku tuuri kogu reisist. Panen siia vaid kõige eredamad hetked, pildid ja mõtted. Täpsemalt saab selle reisi kohta uurida eelmainitud Polarstepsi blogist. Eriti lihtne ja ülevaatlik on viimast sirvida arvutiekraanilt.

Eesti

Tänavjärve ääres tegin hea sugulase Andrusega enne pikka reisi testikämpimise. Imeline päikeseloojang oli. Järgmisel päeval võtsin veel kodus hoogu ja seejärel sõitsin 27. juulil Orajõele, mis asub Pärnu kandis, mitte kaugel Läti piirist.

Leedu

Leedu ja Poola piiri ääres Orijal leidsin väga ilusa mitteametliku kämpimise koha. Leedus läks mul päeval üks rehv tössiks. Pidin minema parandusse. Vahetas 5 euro eest ventiili ära. Etteruttavalt võib öelda, et selle reisi ajal läks mul kolm ventiili õhtale (Leedus, Austrias ja Kanaari saarel Fuertaventura), kõik vanad ventiilid. Üks ei läinud, kuna läks nädal enne reisi Eestis ja oli seega uus;) Uued õppetunnid ventiilidest ja tühja rehviga sõitmisest.

Poola

Leedust sõitsin terve päeva Krakowisse, kust võtsin Mirjami lennujaamast peale. Ta tuli Hollandist, et koos paar nädalat siin kandis matkata ja kämpida. Vaatasime linnas ringi ja ma tegin suuremad sisseostud Decathlonis (tõlkes kümnevõistlus). Ostsin endale korralikud matkariided ja -saapad. Kulusid rohkem kui marjaks ära pika 10-kuuse reisi tarvis. Esimese matka tegime Morskie Oko mägijärve juurde. Tagasi jõudes olin omadega ikka puhta läbi. 23km, 800m tõusu ja 8 tundi oli esimeseks matkaks liig, mis liig. Vähemalt matkavarustus oli hea;) Järgnevad päevad olid vihmased, nii et sain enne järgmist mägimatka taastuda.

Slovakkia

Poola Tatratest sõitsime mööda mägiteed Slovakkia Tatratesse. Kämpisime ühes ametlikus kohas mitu päeva ja tegime kaks matka. Tatranska Lomnika on hea baaslaager selleks. Kõrg-Tatratest sõitsime edasi Madal-Tatratesse, mis asuvad rohkem lõunas. Kah väga ilusad mäed. Tegime seal ühe matka. Keeruline oli, kuna Mirjam kartis koledasti karusid. Ei näinud me ühtegi, aga tee ääres olid hirmutavad hoiatused;) Ei ole kerge, kui tuled Hollandist, kus on vist Eruroopas kõige vähem loodust ja kõige suurem inimasustuse tihedus. Teel Tšehhi käisime veel ühest ilusast linnas läbi ja kämpisime suure järve ääres. Slovakkia on ikka imeline mägimaa.

Tšehhi

Tšehhis veetsime paar päeva Podyjí rahvuspargis, mis asub Austria piiri ääres, mitte väga kaugel Viinist. Ja meie viimane peatus koos Mirjamiga oli Prahas. Vaatasime seal ka paar päeva ringi. Tõsiselt ilus ja suur vanalinn. Viimane kord käisin Prahas 20 aastat tagasi, kui Ida-Saksas kolm kuud praktikal olin. Panin Mirjami lennuki peale, kuna tal hakkas puhkus otsa saama. Siis veel ei teadnud, et see jääbki meie viimaseks kohtumiseks. Aga sellest täpsemalt hiljem. Mina otsustasin edasi matkata. Ei olnud isu veel tagasi koju või Hollandisse minna. Kuna Austria uhked alpid ei ole Prahast väga kaugel, siis mõtlesin, et sõidan sinna ja uudistan seda kanti. Austria piiri lähedal oli veel üks looduspark ja imekena Cesky Krumlovi linnake, mille müüride vahel elas karu.

Austria

Austriasse jõudes tegin peatuse tanklas, et osta teemaksukleebis. Avastasin, et üks esirehv oli täiesti töss. Sõites ei tundnud üldse. Üllatav! Vihmane ja märg oli ka. Krt, jälle ventiil! Üks kohalik astus kohe ligi ja pakkus abi. Inglise keelt ta ei rääkinud, aga õnneks oskan ma ju saksa keelt;) Helistas kuhugi ja ütles, et talle järgi sõidaks. Panin veel enne vähe õhku sisse, ventiil samal ajal sises ja susises. Tuli välja, et see rehvitöökoda, kuhu jõudsime, kuulus kunagi talle. Mehed panid mu nigelatele ja päevi näinud rehvidele (täitsa piinlik oli kohe) uhke metallist ventiili. Ma arvan, et see ventiil maksis ka rohkem kui mu kasutatud rehv. Küsisin siis, et “Wie viel?” (kui palju?), mille peale öeldi, et ei taha me su raha, tasuta (Kostenlos). Olin väga tänulik, ütlesin “Danke schön!“, sõitsin edasi.

Austrias väga kaua ei kannatanud ringi vaadata, kuna ilmad olid rahutud. Üks päev oli ilus Salzkammergutis. Seal on palju ilusaid järvi kõrgete mägede vahel. Sõitsin ringi, kämpisin ja tegin ühe väikese jalutuskäigu. Mõtlesin, et mis edasi või tagasi? Itaalia oli nii lähedal. Võtsin nõuks sinna sõita. Reisi algusest oli möödas kõigest üks kuu.

Itaalia

Itaalia suunas liikudes läks ilm taas suvisemaks ja süües kasvas isu. Alpidest ei olnud enam kaugel Veneetsia. Vau, milline uskumatult ilus linn. Olles näinud Viini, siis tekkis võrdlus, et Veneetsia on nagu veekanalitega Viin. Veneetsias olin paar päeva hostelis, kuna sobivat kämpimise kohta ei paistnud. Selle reisi ajal peatusin hostelites kokku neljal korral (Hispaanias ja Portugalis ka).

Veneetsiast otsustasin sõita mööda rannikut edasi lõuna poole. Palju enamvähem ilusaid randasid ja kuum ilm septembrikuus. Ostsin suure ranna päikesevarju, muidu ei kannatanud seal olla. Kõigil kohalikel oli ka. Sain hästi sulanduda. Saapasääre keskelt keerasin Apenniini poolsaare südamesse, et minna Apenniini mägedesse matkama (kõrgeim punkt on Corno Grande, 2912m). Väga meeldis sealne maastik. Aga oli ka päris külm, ühest ööst piisas. Telefoni aku jupsis ja kämpari oma samuti. Õnneks midagi hullu polnud.

Peale kõrgeid mägesid sõitsin poolsaare keskelt edasi, mäed läksid madalamaks, aga silmailu jätkus. Tõmbasin ühe farmeri juures hinge ja puhkasin paar päeva. Ta pakkus tasuta kämpimist kõigi mugavustega. Park4night äppist leiab igasugu pärleid. Tegin seal plaani, et kuhu edasi. Olin kahe vahel, et kas minna tagasi idarannikule või edasi läänerannikule. Kaks saksa tüdrukut, kellega mägedes paar päeva koos kämpisin läksid idarannikule. Park4nightis oli palju kommentaare, et seal murtakse kämparitesse sisse. Ja oligi nii, nad läksid randa, kämparit oli silmanurgast näha, aga ikkagi muugiti varjus olev uks lahti ja varastati ühtteist ära. Mõtlesin, et sinna küll ei lähe. Naapoli ja Amalfi kant tundus ka väga huvitav.

Veetsin seal kandis umbes nädal aega. Ööbisin ühes ametlikus kämpingus Sorrentos. Ühistranspordiga sai igale poole. See on popp koht, liiklus on hullumaja ja tänavad nii kitsad, et oma kämpariga ei tahtnud ma kuhugi sõita. Vaatamist oli palju: Napoli linn, Vesuvio vulkaan, Popeii varemed, Capri saar ja Amalfi rannik. Viimane ületas igasugused ootused, eriti just too kuulus jumalik matkarada. Sedavõrd uhket ja esteetilist rannikut polnud minu silmad varem veel kuskil näinud. Kui ma peaks valima selle reisi kõige ilusama koha, siis nii lihtne see ongi — Amalfi rannik Itaalias. Edasi viis mu tee Sitsiilia saare suunas ja Itaalias oli märkamatult möödunud üks kuu.

Pean mainima veel, et Sorrento kämpingus sain endale kämparisse sipelga pesakonna. Püüdsin nendega võidelda nii kuis oskasin, aga ei õnnestunud lahti saada. Lõpuks ostsin igas suuruses õhukindlaid plastkonteinereid, kuhu sain kõik söögi ja sööginõud alati ära panna. Midagi ei tohtinud vedelema jätta. Siis nad ei tulnud vähemalt kööki. Samas oli neil piisavalt süüa auto esiotsas (kapott, esiklaas), kuna see on peale igat sõitu putukate surnuaed. Kanaaridel mitmeid kuid hiljem märkasin, et hakkab vähemaks jääma. Kui olin pikemalt hostelis ja kämpar seisis enamus ajast, siis kadusid need itaallased lõpuks ära. Õppetund: lõunamaal peab putukatega ettevaatlik olema ja kui vaja mürki kasutada. Osad panid isegi rataste ümber putukamürki.

Lipari vulkaanilistest saartest ei olnud ma varem mitte tuhkagi kuulnud. Väga ägedad saared. Olin seal kaks ööd ja käisin mitut saart uudistamas. Ööbisin ühe väga laheda ja sõbraliku kohaliku itaallase juures, kes oli suur karaoke fänn. Üks õhtu laulsime koos ja korda mööda. Tal olid kõik uhked aparaadid ja süsteemid olemas. Inglise keelt ta ei rääkinud, saime kõik google’i tõlkeprogrammiga suheldud. Ja muusika on üldse universaalne, ei ole vaja midagi tõlkida. Ta laulis tõesti hästi, eriti itaalia keeles. Ja talle meeldis, kui ma laulsin inglise keeles.

Sitsiilias oli päris palju vaadata. Eriti meeldisid mulle rannad ja rannik. Aga ka väikesed linnad ja antiikaja varemed olid põnevad. Prügi on seal palju. Üldse, mida enam lõuna poole sõitsin Itaalias, seda vähem prügikaste ja enam prügi. Tõsine prügi probleem. Paaris park4night kohas jäid silma veidra seksuaalse käitumisega mehed, neid võib vist pervertideks nimetada. Sõitsin nendest kohtadest käbe minema. Mujal nagu sellist asja ei märganudki, aga ega see saareelu niisama lihtne polegi.

Itaalias kämpisin muidu enamasti tasuta, n-ö metsikutes kohtades. Tavaliselt leidus veel teisi kämpareid, kes olid seltsiks. Samas hoidsid kõik ikka rohkem oma ette, kämparite rahvas väga palju läbi ei käi. Seepärast hakkas üksi kämpimine lõpuks nati igavaks minema. Samas Sitsiilias kohtasin toredaid prantslasi, noorema poolset rahvast, kellega oli lahe kämpida ja pidutseda. Ühe prantsuse paariga Palermos, kes reisib koos kassiga, saime rohkem tuttavaks. Nad jõudsid suure ringiga ka siia Eestisse ja käisid hiljuti külas:)

Palermost Sitsiiliast sõitsi suure praamiga 20 tundi Livornosse, mis asub Pisa lähedal. Pidime seal Mirjamiga kokku saama, et siis nädala Itaalias koos kämpida. Tal olid lennupiletid juba ammu ostetud ja kõik plaanid meil tehtud. Päev enne lendu, kui ma olin just Piisa lähedale ühte kämpingusse end kenasti sisse seadnud, helistas Mirjam ja ütles, et ta otsustas mitte lennata. Ja kirss tordil — otsustas ka mind maha jätta. Paar päeva olin nagu peata kana ja ei osanud midagi tarka selle peale kosta ega ette võtta. Plaan oli olnud peale Itaaliat Hollandisse sõita, aga nüüd oli plaan viltu vajunud nagu Pisa torn.

Käisin üksi Pisal. Vaatamata raskele olukorrale avaldas Pisa plats väga suurt muljet. Ma ei teadnud, et lisaks viltusele tornile on seal ka teisi uhkeid hooneid. Aga jah, see torn ajas mind millegi pärast naerma või muigama — selline uhkete nikerdustega torn, kõik on ideaalne, aga näe, kuramus on viltu. See on nagu hea maal, kus on hea ja halb, hele ja tume õiges tasakaalus. Pole kriiskavalt ilus, ega häirivalt inetu. Pole liiga magus, ega põletavalt soolane, kui tuua võrdlus toidumaailmast. Visuaalne ja maitseline tasakaal — just see võlub Pisa juures. Kui Pisa torn poleks viltu, siis vaevalt keegi seda teaks. “Itaalias on palju teisi ilusaid ja kõrgeid torne”, ütles mu Itaalia sõber Fabio (juba Austraalia aegadest sõber), “miks sulle küll see turistikas Pisa meeldis?” Ma siis selgitasingi talle seda maitse tasakaalu teooriat ja ta jäi sellise vastusega täitsa rahule. Maitses!

Viimane põnev peatuspaik Itaalias oli Cinque Terre rahvuspark. Seal on palju matkaradu, mis lähevad paralleelselt rannikuga. Ilusad rannakülad, mille vahel on lihtne rongiga liigelda. Aga kui silmad on näinud Amalfit, siis pole enam miski endine. Selleks ajaks olin juba vähe toibunud ja hakkas tekkima idee, et sõita talveks Hispaaniasse. Uurisin ka praame Kanaari saartele, kuna teadsin, et isegi Lõuna-Euroopas on talvel kämpimiseks liiga külm (varasem kogemus Kreekast). Enda suureks üllatuseks leidsin, et Mandri-Hispaania ja Kanaaride vahel käib tihe liiklus ja piletid sinna polegi kõige kallimad. Üks ots ca 300 euri väikesele kämparile (31 tundi seilamist). Uus plaan oli sündinud! Üks uks sulgub, teine avaneb. Reisi algusest oli möödunud kolm kuud. Itaalia oli vinge! Sinna võib alati tagasi minna uusi kohti avastama.