Hetkel on poliitikateema väga aktuaalne. Palju muutusi — kas ka edasiminekut või hoopis tagasiminekut? Integraalsetes ringkondades on päris palju jutuks olnud parem- ja vasakäärmused, mis on ühed populaarsemad alternatiivid peavoolupoliitikale. Nii ka Eestis. Vaikselt hakkab tekkima ka suurem liikumine, mis otsib nendest kahest äärmusest väljapääsu — Intellectual Dark Web. Huvitav, milline saab olema Eesti IDW? Eesti riigikogu valimiste tulemusi jälgides tekkis tahtmine vaadata neid läbi evolutsioonilise arenguperspektiivi. Mitte, et ma muidu ei vaataks, aga ‘kirjutades vaatamine’ toob nii palju selgust ja taipamisi juurde.
Kolm maailmavaadet ja nende neli poliitilist väärtust
Kahes eelnevas poliitilises tekstis olen juba põhjalikumalt neljast suurest poliitilisest maailmavaatest kirjutanud (1, 2). Igaüks neist hoiab väga erinevaid väärtusi ja vaateid. Esimesed kaks on parempoolsed väärtused ja viimased kaks vasakpoolsed väärtused (protsentides on värsked 2019 aasta riigikogu valimiste tulemused):
- traditsionaalse maailmavaatega pärimusväärtusi hoiavad Eesti poliitikas peamiselt Isamaa ja EKRE (kokku 29%),
- ratsionaalse-modernse maailmavaatega vabadusväärtusi hoiab Reform (29%),
- ratsionaalse-modernse maailmavaatega õiglusväärtusi hoiab Keskerakond (23%) ja
- pluralistliku-postmodernse maailmavaatega hoolivusväärtusi hoiavad Sotsid, Rohelised, Elurikkus, Vabaerakond ja võimalikult ka Eesti 200, kuigi viimane võiks sobida samuti ratsionaalse-modernse maailmavaate alla (kõik kokku 18%).
See on arenguteooriate perspektiiv, kus maailmavaated kasvavad (growing up) traditsionaalsest ratsionaalsesse ja ratsionaalsest pluraalsesse (ning pluraalsest integraalsesse). Selline vaade on tänapäeva humanitaarteadustes kahjuks tabuperspektiiv, kuna äärmuslik postmodernism ei tee vahet heal ja halval hierarhial, kasvuhierarhial ja sundhierarhial — peab kõiki hierarhiaid ekslikult halvaks ja rõhuvaks.
Sealt ka see, miks arenguperspektiivi ülikoolides ei õpetada. Toitumisteaduse teemal sobib näiteks analoog rasvaga. Üks hetk arvati ekslikult, et rasv on halb, nüüd aga ollakse teadlikud heast ja halvast rasvast.
Üks põnev ja lihtne viis, kuidas neid kolme suurt, tänapäeval enamlevinud maailmavaate arenguastet ära tunda on järgmine:
- traditsionaalse maailmavaate peamine jututeema on patused ja pühakud (sinners and saints) — enamasti seotud religiooni, moraali ja rahvuslusega (29%);
- modernsel on selleks võitjad ja kaotajad (winners and losers) — enamasti seotud raha, välise edu ja saavutustega (52%);
- postmodernsel aga rõhujad ja rõhutavad (oppressors and oppressed) — enamasti seotud keskkonna, vähemuste, võrdsuse ja sisemise eduga (18%).
Nagu näeme, umbes pool Eesti valijaskonnast on modernsete väärtustega (viie rikkama riigi hulka!), kolmandik traditsionaalsete (Eesti eest!) ja viiendik postmodernsetega (viie õnnelikuma riigi hulka!). Peavoolu väärtused on hetkel modernsed. Tradistionaalsed väärtused olid kunagi peavool, aga mida aeg edasi, seda enam need oma positsiooni kaotavad. Lähituleviku väärtused on postmodernsed, mille osakaal ühiskonnas kasvab.
Integraalsed väärtused, mis kasvavad välja postmodernsetest, on alles lastekingades (arenguteooriate järgi läänes ca 5%) ning neil ei ole ühiskondlikult veel suurt mõju. Revolutsiooniline mõju peaks aset leidma läbimurdepunktis (10% ühiskonnast integraalne), nii nagu juhtus 60-70-ndatel postmodernse maailmavaatega, kui see saavustas ühiskonnas 10%-lise osakaalu või nagu juhtus 18. sajandi valgustusajastul ratsionaalselt-modernse maailmavaatega (10% ühiskonnast) või veel kaugemas ajaloos (umbes 2-3 sajandit tagasi) müütiliselt traditsionaalse maailmavaatega, mis kasvas välja maagilisest maailmapildist ja saavustas ühiskonnas 10% osakaalu.
Kolmemõõtmeline valimiskompass
Enamlevinud perspektiiv poliitikas on kahemõõtmeline: parem-vasak ja konservatiivne-liberaalne. Sellele lisades arenguperspektiivi, saame 3D valimiskompassi. Selle järgi saab jagada Eesti erakonnad kuueks (alustades traditsionaalsest ja lõpetades postmodernsega):
- paremäärmuslikult ultrakonservatiivne (18%) — EKRE (katkine, ebaterve traditsionaalne → marurahvuslus, neo-natsism, rassism, seksism, fundamentalism),
- paremtsentristlikult konservatiivne (11%) — Isamaa (traditsionaalne),
- paremtsenristlikult liberaalne (29%) — Reform (modernne),
- vasaktsentristlikult liberaalne (23%) — Keskerakond (modernne),
- vasakäärmuslikult progressiivsed (18%) — Sotsid, Rohelised, Elurikkus, Vabaerakond, Eesti 200 (postmodernne),
- vasakäärmuslikult ultraprogressiivsed ehk regressiivsed (??? %) — mingi osa progressiivsetest erakondadest kuulub siia (katkine, ebaterve postmodernne → grupitsentriliselt traditsionaalne, tribalism, kultuuriline marksism, neomarksism, poliitkorrektsus, fundamentalism, äärmuslik egalitarism).
Seda perspektiivi kasutades saab vastata huvitavatele küsimustele, mille üle paljud kukalt sügavad. Näiteks, miks Eestis ja kõikjal maailmas kasvab paremäärmuslikult ultrakonservatiivide toetuse osakaal (Eestis EKRE)? Või miks läheb Sotsidel, Rohelistel ja teistel progressiivsetel erakondadel nii kehvasti? Kas tegemist on edasi- või tagasiminekuga?
Paremäärmuslaste tõusu sügavamad põhjused: regressiivsed progressiivid
Integraalsest evolutsioonilisest perspektiivist vaadatuna tundub olevat peamiseks põhjuseks katkine ja ebaterve postmodernism. Kui vasakäärmuslikult progressiivsed jõud peaksid olema hetkel kõige arenenumad, targemad ja hoolivamad ning juhtima kogu ühiskonda edasi, siis tegelikkuses on kahjuks suur osa sellest progressiivsest maailmavaatest sügavalt regresseerunud. Selle asemel, et tervet ühiskonda kaasata — kõiki erinevaid maailmavaateväärtusi mõista ja nende vajaduste vastu huvi üles näidata — käib suur kultuurisõda, mille relvadeks on poliitkorrektsus, tribalism ja fundamentalism. Seda näeb ja tunneb nii poliitikas, kultuuris, kui ka isiklikes inimsuhetes. Väga levinud on näiteks viha ja üleolek modernse maailmapildi väärtuste vastu — kus on loomulik, et rõhk on välisel edul ja kasuteenimisel — ning traditsionaalse maailmavaate väärtuste vastu —, kus on loomulik, et väärtustatakse oma enda riiki, religiooni, kaitseväge, pere ja pärimust.
Paljud postmodernistid ei näe ega teadvusta, et need on vajalikud ja möödapääsmatud üleskasvamise arenguetapid. Kõik progressiivsete väärtuste hoidjad on kunagi ise oma elus pidanud kõige olulisemaks just neid samu traditsionaalseid ja modernseid väärtusi. Kes enda elule tagasi mõtleb, just seda avastabki. Konservatiivsed ja liberaalsed vaated on nagu redeli alumised astmed progressiivsete vaadete suunas. Nende astmete likvideerimisel tõmmatakse endal jalgealune alt ära ja takistatakse teistel ronimast kõrgele progressiivsete vaadete redeliastmele.
Kui postmodernism peaks sisaldama kõiki eelnevaid maailmavaate arenguastmeid ja lisama sinna oma, siis hetkel on valdavalt rõhk omal (grupitsentrilisus, tribalism) ja teisi surutakse alla, peetakse valeks, püütakse iga hinna eest muuta. Selle üheks põhjuseks on juba eelpool mainitud väärarusaam või puudulik arusaam hierarhiatest (veel sügavam põhjus on äärmuslik egalitarism, arvestamata selle teise poolusega ehk elitarismiga). Kui ise teadlikult hoolivaid kasvuhierarhiaid ei kasvata, siis raputavad sind läbi karmid sundhierarhiad. Äärmuslik vasak kasutab ultraprogressiivseid võtteid ning vastuseks on sama tugev paremäärmuslik ultrakonservatiivsus. Sealt ka viimaste kasv ning poliitiline polariseerumine.
Isegi protsentuaalselt on jõud täpselt samad — EKRE 18% ja progressiivsed 18%. Käib suur pori loomine ja näpuga näitamine — sh kolm näppu suunatud enda poole (vari). Mida tugevamini üks pommitab, seda tugevamalt teine vastu annab. Hetkel Vietnamis olles ja siin reisides, meenub Vietnami ja Ameerika sõda. Ekslikult arvati, et kommunism on lihtsalt halb ja see tuleks maamuna pealt ära pühkida. Ei nähtud veel suuremat pilti, kus kommunism või sotsialism on lihtsalt teist tüüpi valitsemise vorm ja see võib tulla erinevatelt arenguastmetelt (lisaks võivad tüübid ja astmed olla terved või ebaterved, mõõdukad või äärmuslikud). Seepärast oli see suuresti maailmavaate arenguastmete sõda — modernse Ameerika ja traditsionaalse Põhja-Vietnami vahel (mõlemad äärmuslikud versioonid).
“Kõik, mis meid teiste juures häirib, võib aidata mõista iseennast.” — C. G. Jung
Sõjaga kahjuks või õnneks ei saa kedagi sundida üles kasvama — seda teeb ikka mõistmine, hoolivus ja armastus. Mitte et arusaamatused, karistused ja sõdimine halb oleks, need käivad paraku üleskasvamise juurde. Elu on ilus, aga mitte alati kena. Sõda võib olla ka hea või halb, terve või ebaterve. Vietnami sõda läks kindlasti hapuks. Oleks saanud paremini. Ka sellisest olukorrast saab õppida — USA ning Vietnam on seda kindlasti teinud. Mulle näib, et progressiivsete ja konservatiivide kultuurisõda on samuti hapuks läinud. Aeg peeglisse vaadata (varjutöö 1, 2). Inglisekeelses kultuuriruumis näib selleks olevat Intellectual Dark Web, kus püütakse õppida Trumpist ja Brexitist.
Progressiivsete omavaheline kapseldumine: koostöö päästaks
Veel on kõrvu ja silma jäänud teemad, et Eesti 200 võttis ära hääli Sotsidelt ja et väikesed parteid, mis ei ületanud valimiskünnist, oleks võinud kokku hoida, teha koostööd. Palju hääli läks raisku. Arenguteooriad on ka siin abiks ja suurema selguse loojaks. Minu arvates on samuti Sotsidel, Rohelistel, Elurikkusel, Vabaerakonnal ja Eesti 200-l palju ühist. Üks suur ja väga oluline ning fundamentaalne sarnasus võiks olla maailmavaate arenguaste — postmodernism, pluralism, relativism, progressiivsus —, mida ei osata veel näha ja hinnata. Progressiivsete hulgas ei löö epideemiline regresseeruv tribalism välja ainult teiste maailmavaate arenguastmetega seoses, vaid ka omavahel kapseldutakse. Ma arvan, et kui leida suurem ühine osa nende killustunud ja kapseldunud erakondade vahel, siis võiks progressiivne poliitika olla Eestis väga edukas ning mõjukas, nii nagu seda on hetkel liberaalne poliitika. Samale tõdemusele on jõudnud ka näiteks erinevad poliitikavaatelejad ja Elurikkuse esindaja Lauri Tõnspoeg, kes näevad edasiminekut koostöös.
Reform ja Keskerakond näitavad minu arvates tervemat ning tasakaalukamat liberaalset poliitikat. Võib isegi öelda, et nad on tänu oma eelnevatele probleemidele ja ämbrisse astumistele saanud täiskasvanumaks. Oma vigadest ja varjudest on õpitud. Näiteks kolm aastat tagasi, oma esimeses Eesti poliitika analüüsis, tundus keskerakond hoidvat pigem konservatiivseid, kui liberaalseid väärtusi. Ime ei oleks, kui Reform ja Kesk seekord kaksikvalitsuse ehk REKE-ti moodustavad. Arenguastmeline maailmavaate sarnasus on neil kahel väga tugev (modernne, ratsionaalne, liberaalne). Parem-vasakpoolsusest tulenevad tõekspidamised tõmbavad aga Reformi ja Keskerakonna vahel punaseid jooni. Keskerakond tundub olevat Reformile parem partner kui ebaterved ja äärmuslikumad Sotsid või ka Isamaa, mis on väidetavalt liikunud Helir-Valdor Seederi juhtimisel pigem EKRE suunas, paremäärmusesse. Keskerakonna flirt konservatiivse Isamaa ja ultrakonservatiivse EKRE-ga võib nad aga tõmmata jälle tagasi sinna, kus nad olid Edgar Savisaare aegadel.
Hetkel katkisena on progressiivsete toetajate protsent kokku 18%. Kui peeglisse ka veel vaadatakse, siis võiks see protsent tõusta üle 20%, mis lubaks teha Eestis juba korralikku liberaal-progressiivset poliitikat. Sellist asja pole minu teada veel varem juhtunud. Koalitsiooni loomiseks piisaks isegi kahest erakonnast — ühest suurest liberaalsest (Kesk või Reform) ja ühest suurest progressiivsest. Milline aga saab see tuleviku postmodernne progressiivne erakond olema?
Loodus, keskkond, vähemused, võrdsus, mitmekesisus, maailmatsentrilisus, hoolivus, suur pilt, vaimsus ja sisemised väärtused — kõik need on väärtused, mis seovad Sotse, Rohelisi, Elurikkust, Vabaerakonda ja Eesti 200-t. Kõik need väikesed ja killustunud erakonnad tulevad (showing up) lihtsalt erinevatest eluvaldkondadest ehk veeranditest. Liberaalsetel väärtustel ja neid hoidvatel erakondadel läheb juba hästi (Reform ja Kesk), aeg oleks neile lisada ka hoolivusväärtusi. Ehk oleks mõistlik leida uus ühine nimi, mis seda tervet ja ühtset progressiivset liikumist paremini kirjeldaks?
Foto: Samuel Zeller on Unsplash.
Eelnevad poliitika tekstid:
Terviklik poliitika: pärimus-, vabadus-, õiglus- ja hoolivusväärtused ning nende vaated
Valijakompass 2.0 – Eesti poliitmaastiku evolutsiooni jõujooned kooseluseaduse näitel
