Igal ajastul on omad evolutsioonilised polaarsused või vastandid, mis on oma sügavamalt loomult samad, aga väliselt erinevad. “Ajalugu ei korda ennast, vaid riimub” kirjeldas Mark Twain tabavalt seda nähtust. Kuidas neid riime aga märgata? Kuidas neid polaarsusi ära tunda? Väga lihtsalt: kui me tunneme teatud teema vastu ebaharilikult tugevat vastumeelsust või tõmmet, kui tahame seda ignoreerida või kütet veel tulle juurde visata. Ken Wilber nimetab neid kahte loomulikku ja alateadlikku psühholoogilist reaktsiooni oma värskelt ilmunud raamatus „Integral Meditation: Mindfulness as a Way to Grow Up, Wake Up, and Show Up in Your Life“ huumoriga „shadow-boxing“ ja „shadow-hugging“ (alateadliku varjuga poksimine ja kallistamine, n-ö alateadlik allergia ja sõltuvus).

Neid kahte sobib illustreerima näiteks kaks väärtfilmi, mis mõlemad said õigustatult pärjatud Oskaritega. 1999 aasta “American Beauty” (võitis 5 Oskarit) joonistab värvikalt välja traditsionaalse, modernse ja postmodernse arenguastmete maailmavaadete ning väärtuste erinevused, sealhulgas nende valgused ja varjud. Alateadliku varju-poksiga tegeleb selles filmis kristlikult militaarne kolonel Fitts, kes peegeldab oma allasurutud gei-identiteedi enda pojale ja naabrimehele ning püüab seeläbi oma varjuga võidelda (suur “allergia” geide vastu ehk geifoobia). Teine film, mis vääris sellel aastal kaks Oskarit, on “Spotlight” (2015), mille teemaks on USA katoliku kiriku preestrite massiline laste seksuaalne ärakasutamine. Niinimetatud varju-kallistus leiab suure tõenäosusega aset preestritel, kes on pidanud oma ameti tõttu seksuaalsust alla suruma ja kes töötavad lastega. Süütuid ja hirmunud lapsi ära kasutades on neil lihtne tekkima haiglane seksuaalne sõltuvus ehk pedofiilia.

Me kasvame tasapisi üles ja igaüks meist asub teatud arenguetapis, mis võib elu jooksul muutuda. Olenevalt teemast võib see puudutada erinevaid arengujooni ehk intellekte ning seepärast võivad need jooned olla väga erineva tasemega. Nende keskmist nimetatakse arengu raskuskeskmeks, mis on väga üldine näitaja, aga samas annab meie arengust teatud ülevaate. Meie “teod” peegeldavad seda näitajat kõige ilmekamalt, mis tihtipeale erinevad “jutust” (kõrge arenguaste, kus me sooviksime tegutseda) ja “varjust” (madal arenguaste, kus me ei sooviks tegutseda, aga ennast tihtipeale ootamatult leiame).

Me oleme alati teatud astmetest välja kasvanud ja meil on alati teatud astmed üle pea, n-ö arengupotentsiaalid. Tänapäeva ühiskonnas on kuumad teemad või arenguastme polaarsused näiteks: liha sisaldav dieet vs lihavaba dieet (üldisemalt seotud loomade õigustega), traditsiooniline mees-naine peremudel vs samasooliste vahelist kooselu tunnustav peremudel (geiõigused), kliimasoojenemine on jama ja väljamõeldis vs kliimasoojenemine on tõsine ja suurim probleem ning oht, mis inimkonda hetkel ähvardab (keskkonnakaitse).

Joonis 1. Kolme kõige populaarsema arenguastme levinud vastaseisud. Noolega on märgitud vastuseisu hinnanguline raskuskese läänes.

Kui minna pisut ajas tagasi, siis olid samal põhimõttel toimivad väärtuste sõjad ja vastasseisud, lihtsalt sisu ja teema oli erinev. Suured ja olulised lõhed olid näiteks abielu vs vabaabielu, usklik vs ateist, valgenahaline vs mustanahaline (inimõigused), naised saavad hääletada vs naised ei saa hääletada (naiste õigused) jt. Kui panna kõik need väärtuste vastasseisud terviklikult integraalsele ajalookaardile, siis saab selgeks, et tegu on paratamatute ja loomulike vastanditega, mida me tunneme igaüks nii isiklikul kui kollektiivsel tasandil. Kanadast pärit USA teadlane Steven Pinker toob oma 2011 aasta raamatus “The Better Angels of Our Nature: Why Violence Has Declined” välja näiteks põneva statistika erinevate õiguste tekkest (alates ’50-ndatest) inglise keeleruumis (vaata joonis 2).

Joonisel 2 näeme, kuidas inglisekeelsete raamatute protsent võrreldes aastaga 2000, kus on kasutatud termineid tsiviilõigused, naiste õigused, laste õigused, geiõigused ja loomade õigused, on eelmise sajandi keskelt, kuni käesoleva sajandi alguseni muutunud. Teadlikkus tsiviilõigustest (sh inimõigused, mustanahaliste õigused) hakkas jõudsalt kasvama ’60-ndate alguses, naiste ja laste õigused ’60-ndate lõpus (’70-ndate alguses), geiõigused ’70-ndate lõpus ja loomade õigused ’80-ndatel. Samuti näitab Pinker teiste graafikute peal, kuidas vägivald (näiteks tagakiusamine, omakohus jt) on nendes valdkondadest jõudsalt vähenenud.

Joonis 2. Inglisekeelsete raamatute protsent võrreldes aastaga 2000, kus on kasutatud termineid tsiviilõigused, naiste õigused, laste õigused, geiõigused ja loomade õigused. (Joonis on pärit Bill Gatesi blogist: copyright 2010 Gates Notes, LLC).

Kõigil nendel aktuaalselt evolutsioonilistel teemadel on viimasel ajal ka võimsaid filme tehtud, mis aitavad vaatajatel näha maailma just läbi eelnimetatud vähemuste silmade ning seeläbi kultuuri arengule kaasa aidata. 2015. aasta filmidest meenuvad näiteks:

• “Suffragette” — räägib esimestest naisaktivistidest 20. sajandi alguses, kes võitlesid õiguse eest valida;
• “Bridge of Spies” — inimõiguste laienemine spioonidele, kellele traditsiooniliselt määrati surmanuhtlus;
• “A Girl Like Her” — dokfilm koolikiusamisest;
• “The Danish Girl” ja “Carol” — panevad vaataja vastavalt biseksuaalse mehe ja lesbipaari kingadesse.

Pisut vanematest filmidest meenuvad veel “The Help” (2011), mis viib vaatajad ’60-ndate tsiviilõiguste aega ja näitab, kuidas afroameeriklastest koduabilised pidid inimõiguste eest seisma, ning väärtmultikad “How to Train Your Dragon” 1 ja 2, mis resoneeruvad hästi tänapäeva laste ning noortega, kelle jaoks loomade õigused tulevad juba emapiimaga kaasa.

Facebook on lisaks kõigele muule veel ka hea platvorm uurimaks sotsiaalset käitumist ja väärtustevahelist konflikti. Jõulude-eelsel ajal jäi näiteks silma, kuidas justkui sama-aegselt tekkis kaks uut rühma või üritust, nagu seda Facebookis nimetatakse. Üks toetas lihavabasid jõule (ca 2000 toetajat) ja teine lihaseid jõule (ca 7000 toetajat). Seoses kooselu seaduse muutmisega leiab veel kaks ilusat suurt vastand-gruppi: Kaitskem üheskoos perekonda (ca 7000 toetajat) ja „Aitäh, aga minu traditsiooniline perekond ei vaja kaitset” (ca 19 000 toetajat). Tunnen alati, et tahaks ühte neist valida ning kuhugi kuuluda, ennast defineerida. Kuna ma aga olen integralist ja evolutsionäär, siis ma armastan vastandeid, paradokse ja dilemmasid ning näen hetkel mõlemal kohta (inimesed ja ühiskond ju arenevad!). Tihti on kole raske mõlemat poolust omaks võtta, aga kui seda teha, siis tulemuseks on kirjeldamatu kergendus, rahulolu ja selgus.

Integraalteooria kohaselt on vastandid evolutsioonivaiba sees ning just läbi nende toimubki areng ja õppimine. Umbes nagu elektrimootori pöörlemapanemiseks on vaja kahte poolust, nii plussi kui miinust. Võta üks ära ja mootor seiskub. Sama näib olevat ka arengu ja evolutsiooniga, võta üks poolus ära ja areng seiskub. Üks asi on märgata neid pooluseid enda ümber ühiskonnas, aga teine asi on märgata neid enda sees. Näiteks, kui tunneme, et tahaks kangesti midagi öelda ja kedagi õpetada: kuidas nad küll aru ei saa ja ei mõista? Enamasti on see seotud teemaga, millest me ise oleme välja kasvanud ning mis asub meil evolutsioonilises mõttes selja taga. See tekitab üleolekutunde: ma olen tähtsam ja targem kui teised ning küll ma nüüd näitan ja jutlustan. Veenmiseks kasutatakse tihtipeale kõiki vahendeid ning tulemus ei ole just alati ilus ja sõbralik.

Teine poolus, mida me väga tihti endas märgata võime on vastumeelsus, mis tekib iseenesest, kui keegi hakkab meid õpetama ja on meist justkui targem ning üle. Selle põhjuseks on enamasti see, et keegi on meist evolutsiooniliselt teatud valdkonnas arenenum ning see teema on meile veel arusaamatu või selle mõistmine seisab alles ees. Me ei ole veel enda jaoks seda suuremat või keerukamat pilti selgeks mõelnud või südamesse lasknud. Selle asemel, et seda paratamatut fakti endale tunnistada, tekib meil automaatselt vastumeelsus ning me vaidleme ja sõdime kõigi vahenditega, mis meie kasutuses on, või siis lihtsalt põgeneme ehk ignoreerime seda teemat.

Integraalsest ja evolutsioonilisest seisukohast on need kaks poolust — iha kedagi õpetada ja viha õpetamise vastu — isikliku psühholoogilise arengu paratamatud ja loomulikud psühholoogilised motoorjõud. Õpetada on hea ja mõnus, aga kui keegi meid õpetab, siis see ei ole üldsegi nii tore tunne. Vahet ei ole, millises arenguetapis me oleme, alati on keegi meie taga ja ees või all ja üleval. Evolutsiooniline ehk vertikaalne õppimine (vastandina horisontaalsele õppimisele, mis on hetkel valdav) — just täiseas olles — on alati valus ja ebamugav protsess ning tihti müstiline ja seletamatu, kuna ei teata veel väga täpselt, miks osad inimesed on arenenud ühele ja teised teisele arenguastmele.

Samas ollakse veendumusel, et praktikad ja tegevused, mis aitavad vabaneda eelarvamustest, teadlikult välja lülitada mõtteid ehk mentaalsust (näiteks meditatiivsed ja vaimsed praktikad) või panna ennast teise inimese vaatekohta (näiteks lugemine, reisimine, kirjutamine) ning seeläbi omaks võtta elu kõiki pooluseid just nii nagu need on, teevad psüühilise arengu palju kergemaks, nauditavamaks ja kiiremaks. Valu või ebameeldivus on, aga me saame kannatamise asemel teadlikult valida mitte-kannatamise. Me ei põgene valu eest, ei viska õli tulle, ega ka tardu, vaid lihtsalt oleme — vaatame julgelt, avatud meele ja südamega ebameeldivusele otsa. Ebameeldivus ei häiri meid enam ja lõpuks kaob nagunii sinna, kust see tuli.

Hea on endale tunnistada, et jah, ma tean osasid asju rohkem kui teised, ja samal ajal on nii palju, mida teavad teised minust paremini. Ei ole põhjust olla üleolevalt tark, ega ka ennast teadmatusest halvasti tunda. Need tunded on loomulikud ja isegi vajalikud, nagu me ka eelnevalt veendusime. Samas ei maksa neid liiga tõsiselt võtta, neisse kiinduda. Iha ja viha on lihtsalt viidad või signaaltuled, mis käivad loomuliku õppimise protsessi juurde. Kui kasutada neid oskuslikult, siis on ka lihtsam olla siiralt ja sügavalt rahul ning tänulik just selle üle, kus ma olen hetkel, siin ja praegu!

Foto: unsplash.com