Eelmine suvi — täpselt, see imeilus sajandi suvi 2018, mis pani kõiki ohhetama ja ahhetama, ning osa inimesi ka esimest korda ringlema— tekkis pähe vaikselt mõte ja südamesse tasahilju tunne, et võiks jälle ühe pika, pimeda ning külma talve vahele jätta, panna lõuna poole punuma. Olin kaks eelnevat talve juba Euroopas olnud, täpsemalt P-Eestis ja L-Saksamaal, ning süvenenud finantsvabaduse põnevasse maailma.

Esimest korda elus jätsin talve vahele täpselt 10 aastat tagasi Austraalias (2009/10). Seega omamoodi juubel! See oli mu esimene pikk 2,5 aastane maailmaavastusretk, kus talv jäi vahele veel teist korda Austraalias ja Uus-Meremaal (2010/11) ja kolmandat korda Kagu-Aasias (2011/12). Teisel suurel 1,5 aasta pikkusel maailmareisil veetsin ühe talve Lõuna-Aasias (Sri Lankas ja Indias, 2014/15) ja teise Okeaanias (Austraalias, Fidžil) ning Kagu-Aasias (Filipiinidel, 2015/16).

Tänavune reis oli nüüd mu kolmas pikem avastusretk ja kuues kord talv pika ninaga jätta ehk talve eest plehku panna. Tundub, et mu pikad reisid jäävad üha lühemaks, kuna seekord piisas juba poolest aastast. Võib-olla mingi hetk enam ei tõmbagi reisima või siis võtab reisimine sootuks teise kuju. On olemas nii palju erinevaid reisi tüüpe. Ja lisaks võib reisimist võtta ka laiemalt, kujundina. Meenub üks hiljutine äge podcast sise- ja välismaailma rännakutest.

Suured plaanid ja karm reaalsus

Selle talve reis oli teistest erinev, kuna tahtsin lendamise asemel mööda maad soojale lõunamaale liikuda. Mõtlesin, et hakkaks siit Eestist autoga L-Euroopa suunas sõitma ja küll Vahemere ääres on talvel soe ning palju päikest. Oh seda pettumust! Etteruttavalt võib öelda, mida kogesin enda nahal, et Mandri-Euroopas talve eest ära ei põgene ja pidin ikkagi lendama ka. Lõuna-Euroopa on talvel päris jahe ja vihmane. Kõige lähemal olevad “suved” ehk soojad kohad on kaugemal, kuhu saab aga väga lihtsalt ja soodsalt lennata: ida suunas Aasia, lõunas Aafrika ja läänes Ameerika. Valik on sinu! Siit-sealt on kõrvu jäänud, et Kesk-Ameerika on uus Kagu-Aasia.

Teine suur plaan, mis läks suure kaarega vett vedama, oli terve Euroopa läbi sõita. Vaatasin suvel Euroopa kaarti, unistasin, pidasin plaani ja tõmbasin Google Mapsis jooni siia ning sinna. Lühidalt oli idee sõita siit Eestist otse lõunasse Balkani poolsaarele Kreekasse välja, sealt praamiga Apenniini poolsaarele ehk Itaaliasse ja mööda maismaad Portugali välja, Pürenee poolsaarele. Euroopas on ikka palju poolsaari. Kevadel, tagasiteel koju, mõtlesin nii mööda minnes külastada ka Prantsumaad, Inglismaad, Hollandit jne. Ikka korralik ring peale Euroopale ja seda ainult ühe korraga, ühe hingetõmbega.

Idee oli üllas: Euroopat näha ja seda paremini tundma õppida ning selle elanikega tuttavaks saada. Reaalsus oli aga see, et Euroopa on suur ja väga kirju. Austraalias on näiteks vahemaad umbes sama pikad, aga seal ei ole riigipiire, erinevaid riike ja kultuure, tihti sõidad tühjas kõrbes. Euroopa avastamiseks peab võtma palju-palju aega. Vaikselt käid siin ja seal, vaatad, mida Kesk-Euroopas tehakse, kuulad, mida Edela-Euroopas räägitakse, uurid, mis Loode-Euroopas toimub jne. Seekord jõudsin pikemalt avastada peamiselt Kagu-Euroopat ehk Balkaneid ja natuke ka Kesk-Euroopat. Hea uudis on see, et veel nii palju Euroopat ootab ees avastamist:)

Kämpari ehitus

Lisaks nendele suurtele plaanidele oli vaja enne teele asumist lahendada aga paar teemat: valmistada ette auto või täpsemalt kaubik, millega saaks võimalikult mugavalt ja soodsalt Euroopas kämpida ning võimalusel leida tore reisikaaslane, kellega jagada reisirõõme, -kurbust, -kulusid ja kõike muud, mis ühe pikema reisiga kaasas käib.

Väike kaubik, mille juba mõned aastad tagasi ostsin, et ehitusmaterjali vedada, oli alguses mõeldud vaid ajutiseks ostuks. Nüüd ma ei kujuta enam selleta elu ettegi. Tegemist on väga universaalse ja mõnusa sõidukiga: istud nagu maasturis, sõiduautodest kõrgemal, suured panoraamaknad eest, kui vaja vead suuremat kaupa ning kui läheb kämpimiseks, siis saab laia kaheinimese voodi sisse visata. Viimast proovisin esimest korda lühikesel automatkal Norra fjordidesse ja Eestis RMK kohtades kämpides. Tegin sellise lihtsa ja ajutise konstruktsiooni.

Sügisel, enne Euroopasse minekut, ehitasin aga korralikuma sisustuse, nii et kaubikust sai pigem väike kämpar: soojustasin seinad ja laed ära, et külmemate ilmadega ei tekiks sisse kondentsi ja niiskust, paigaldasin ventilatsiooniavad, tegin korraliku voodikonstruktsiooni (enne oli madratsi all kaks vana rasket puitust, mis sai suvila sauna ja käimla eest maha võetud;). Veel ehitasin kaubiku seintele kapid ja voodi alla ratastel välja käiva suurte kastidega panipaiga, mille otsas on köögipind, tagauste küljes väikesed klapplauad.

Sarnased väikesed ja suuremad tee-ise (DIY) campervanid on mujal maailmas väga populaarsed. Nägin selliseid esimest korda Uus-Meremaal ja Austraalias ning ostsin seal ka ühe sellise. Euroopa reisi ajal nägin neid nüüd lõuna pool väga palju. Kõige mugavam on nende juures päris voodimadrats, ei pea põõnama kuskil külmas telgis, täispuhutaval madratsil või kõval matil ja süüa on ka neis väga lihtne teha, kõik on käe ja jala juures.

Uhkematel ja suurematel kämparitel saab veel köögi sisse ehitada, nagu mu vend seda überilusti tegi, ja sees püsti seista. Sedasi on ratastel kodu ilmast palju vähem sõltuv. Lisaks veel paigaldatakse päikesepaneelid, nii et elektriga pole probleemi ning gaasi- ja veesüsteemid. Vend käis oma kämpariga ära koguni Marokos ja talvitus seal. Nüüd on ta juba tagasi ja rendib läbi Autolevi oma uhket kämparit välja ka. Hea võimalus proovida sedasi kämpimist! Eesti RMK kohad on selleks ideaalsed. Võib-olla peaks oma väikese kämpari ka Autolevisse panema. Soovijad saavad veel soodsamalt kämbitud.

Minu väikese kämpari vesi oli ühes suures kanistris, mille otsas kraan ja vett keeta ning süüa teha sai väiksesel gaasipliidil, mille balloone müüakse kõigis tanklates (välja arvatud Kreeka!). Elektriga sai samuti hakkama, kaubiku enda aku oli nii tugev, et laadis seistes vabalt telefone ja muud väikest elektroonikat (sõites ei olnud üldse probleemi, kuna siis käib kõik generaatori pealt).

Kaubikust ise tehtud kämparite puuduseks on enamasti duši- ja WC-ruumi puudumine. Aga leidub ka selliseid, kus on ka need mugavused olemas. Kaubik-kämparite eeliseks on näiteks nende hind võrreldes tehase poolt ehitatud suurte karavanidega. Palju-palju odavamad. Samuti on nendega mugavam pikka maad sõita, saab kiiremini edasi ja keegi ei tea, et see väike kodu on. Saab näiteks ööbida keset linna, kuskil tänaval, mida me ka mõned korrad tegime. Kreekast Bulgaariasse sõites pidin piiriületusel tagauksed lahti tegema, mille peale piiriametnik ütles väga üllatunult: “Oh, it’s a house (Oii, see on maja)”.

Reisikaaslase otsimine

Reisikaaslase leidmisega oli ka omaette põnev lugu. Suvel sain läbi Tinderi tuttavaks ühe toreda tüdrukuga, kes juhuslikult mõtles samuti sügisel L-Euroopasse talvituma minna. Septembris, kui hakkas automatk vaikselt kätte jõudma, tegime me kolmekesi (tal oli armas koer ka;) L-Eestis proovikämpimise. Nädal hiljem sain teada, et ta ikka ei taha sellist pikka reisi koos koeraga ette võtta. See oli muidugi mõistetav, aga tegi kurvaks ikka. Nukrutsesin nädalakese ja mõtlesin, et lähen siis üksi ja võib-olla leian kellegi tee pealt seltsiks. Olin enesekindel, kuna teadsin, et Austraalias ja Aasias see toimis.

Siis aga, umbes septembri keskel, tekkis idee, et paneks õige kuhugi kuulutuse üles enda “Talve eest plehku” automatkast. Leidsin, et Facebookis on üks selline grupp, kus saab reisikaaslasi otsida ja samuti trip.ee lehel. Sain positiivset tagasisidet, paljud elasid kaasa ja lihtsalt julgustasid, oleks tahtnud tulla, aga ei saanud või ei julgenud. Pikemat reisi, tundmatu inimesega ja nii lühikese etteteatamisega ette võtta on ikka natuke, hmmm, hullumeelne. No ma arvasin ka, et vaevalt ma kedagi leian, aga mis mul kaotada oli, kuna sel hetkel ei olnud mul nagunii reisikaaslast. Siis aga hakkasid trip.ee lehelt tulema tõsisemad huvilised.

Kirjutasid näiteks paar kutti, kes olid ka huvitatud Vahemere äärde jõudmisest. Siis aga mõtlesin, et kaks suurt meest ühes väikeses kämparis, magavad külg külje vastu — mmm, väga nagu ei tahaks. Mitte, et ma seda teinud ei oleks, olen küll. Austraalias tegime Alexiga väga pika ja vinge automatka Broome’ist Melbourne’i. Alex on minust veel pikem ja tugevam ning kämpar oli tegelikult veel väiksem, aga noh, nooremana tehakse ju igasugust pulli ja ma teadsin teda väga hästi, saime pärlifarmis sõpradeks. Lootsin, et leian ehk hoopis ühe väiksemat sorti tütarlapse, kellega oleks kämparis palju lahedam. Ja siis ta kirjutaski läbi trip.ee korraliku ja asjaliku kirja.

Angelika (“e” hääldatakse pikalt!) on minust paar aastat noorem, aga reisinud minust pisut agaramalt. Ta peab väga täpset arvet, et kui mitut riiki on ta külastanud (lennujaamad ei loe). Kui ma sain selle reisi lõpuks kokku 38 erinevat riiki, siis Angelikal on nüüd seljataga juba 42 riiki. Selle pooleaastase reisi jooksul külastasime kokku 22. riiki, aga paljudes neist olime juba varem käinud (näiteks Läti, Leedu, Singapur, Malaisia, Tai). Sügisel me saatsime mõned e-kirjad ja saime linnas kokku. Kõik tundus klappivat, meil on väga sarnane reisifilosoofia ja täpselt sama INFJ iseloomutüüp (Enneagrami järgi samuti mõlemad peatüübid, aga tiba erinevad, mina 5, tema 6).

Reisi jooksul tuli loomulikult välja ka erinevusi, aga see käib elu juurde. Erinevus rikastab! Aga teeb tihti elu ka raskeks ja keeruliseks. See on jällegi omakorda võimalus õppimiseks. Meil oli koos väga palju lahedaid hetki, aga ka raskeid. Just viimaste puhul pidime teineteisele meelde tuletama, et raskused on paratamatus, nendega tuleb olla, mitte nende eest põgeneda. Just siis juhtusid väikesed “imed” ehk suured selguse hetked, kus me läksime raskusest või segadusest koos läbi, lasime nendel minna. See oli üks salarelv või salapraktika, mis kindlasti aitas meil sedasi 6 kuud iga päev ninapidi koos olla ja reisida. Suvisest ringlemisest oli palju kasu, kus seda sai teistega teadlikult praktiseerida.

8. oktoobri hommikul panin ma suvilas kämparile hääled sisse, võtsin Angelika Paidest peale ja pikk automatk võis alata.

Jätkub