Ma jätkan sealt, kus eelmises Norra fjordide postituses pooleli jäin. Pildil Aurlandsi fjord ja kaugel eemal Flåmi küla (alloleval kaardil punkt H). Selle postituse pildid pärinevad järgmisest teekonnast: Flåm (H) kuni Strynefjellet (C). Flåmist välja
Eelmisel aastal tekkis mõte minna uudistama Norra fjorde. Kuna neid peetakse ühtedeks maailma kõige ilusamateks fjordideks, siis nendega tuttavaks saamine on olnud minu suureks unistuseks juba pikka aega. Esimest korda elus nägin majesteetlikke järskude kõrgete veerudega
Eelmisel suvel plaanisime Mirjamiga minna mägesesse matkama. Koroonatalv Hollandis oli üle elatud. Kõige lähemad mäed Eestist vaadatuna on Norra fjordid või Poola ja Slovakkia Tatrad. Otsustasime viimaste kasuks. Enne reisi heitsin veel pilgu Euroopa kaardile
Käisin sel talvel Ameerikat avastamas. Oleks isegi jäänud veel suveks avastama, tõesti mõnus on seal reisida, aga koroonakriis pani reisiplaanidele ikka väga äkilise punkti. Raske südamega otsustasin Nicaraguast 1. aprilliks tagasi kodumaale lennata. Nüüd, kuu
Eelmisel suvel tekkis soov sõita külma ja pimeda Eesti talve eest ära, kuhugi sooja. Ja just sõita, mitte lennata. Viimast olen ka varem teinud. Algne idee oli minna iseehitatud kämpariga Portugali, millest kirjutasin pikemalt reisi
Eelmine suvi — täpselt, see imeilus sajandi suvi 2018, mis pani kõiki ohhetama ja ahhetama, ning osa inimesi ka esimest korda ringlema— tekkis pähe vaikselt mõte ja südamesse tasahilju tunne, et võiks jälle ühe pika,
Geirangeri fjord avaldab inimestele suurt mõju. Meil näiteks tõusid pidevalt käed üles ja tekkis vastupandamatu soov lapse kombel hüpata ning imestada. Järgnevate piltide pealt tuleb see ka ilmekalt välja. Geirangeri fjord on 15 kilomeetri pikkune
Eesti suvi oli nii põnev ja tegus, et polnud aega reisikirjade peale mõeldagi. Nüüd, kus käes külmem ja sügisesem aeg — jah, isegi Stuttgartis Lõuna-Saksamaal on päris jahe ning ilus sügis — lähevad mõtted jälle tagasi reisimaailma peale.