Viimase aja uudiste valguses on hea üle vaadata samasooliste paaride õiguste olukord kallis postsovetlikus Eestis. Ja loomulikult panna see suuremasse evolutsioonilisse konteksti. Vikipeedia sissekannet kooseluseaduse kohta lugedes sain teada, et olime endise NSV Liidu territooriumi riikide seas esimene, kes niisuguse seaduse vastu võttis (mis sest, et rakendusaktideta). Näib, et oleme siiani ainukesed. Võime endale õlale patsutada, kuna järelikult on olnud ühiskonna üleskasvamise tempo saatusekaalastega võrreldes hea.
Esimesed kooselu- ja abieluseadused
Suuremat konteksti luues ja ajaloos tagasi rännates näeme, et samasooliste kooselu seadustati esimesena aastal 1989 Taanis. Seda seadust püüti veel mitmeid kordi täiendada (2003, 2006), kuni see õnnestus aastal 2009 (lisati näiteks lapsendamise õigus). Alates 2006. aastast hakati Taani valitsuses arutama sooneutraalset abieluseadust, mis päädis 2012 samasooliste abieluseadusega. Taani oli järjekorras 11. riik maailmas, kes legaliseeris samasooliste abielu.
Esimene kaasaegne riik, kes samasooliste abielu seadustas, oli aga aastal 2001 Holland. Seisuga 31. mai 2020 on samasooliste abielu õiguslikult tunnustatud 29 riigis. Kui uurida nende riikide samasooliste õiguste ajalugu, siis joonistubki tihti välja muster, kus kõigepealt võetakse vastu kooseluseadus (ning rakendusaktid) ja seejärel samasoolisi paare tunnustav abieluseadus. Näiteks Hollandis võeti kooseluseadus vastu 1998 ja samasooliste abieluseadus 2001. Eesti on alles selle protsessi alguses. Kas meil läheb 23 aastat nagu Taanis või vähem, seda näitab aeg.
Haigus või mitte?
Hollandi LGBT õiguste kohta lugedes jääb veel silma, kuidas 1973. aastast eemaldati homoseksuaalsus vaimsete haiguste nimekirjast. Selle kohta täpsemalt uurides leiame, et Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni (APA) väljaantavas psühhiaatriliste haiguste klassifikatsiooni esimeses väljaandes 1952 oli homoseksuaalsus kirjas kui haigus. Peale seada psühholoogia kui teadus arenes ja tehti mitmeid täpsemaid teaduslikke uuringuid homoseksuaalsuse kohta, millest järeldati, et tegu ei ole haigusega. 1973 eemaldati homoseksuaalsus APA haiguste klassifikatsioonist.
Maailma Terviseorganisatsioon nimetas veel 1977. aastal homoseksuaalsuse haiguseks, aga muutis selle 1990. aastal terveks seksuaalsuse tüübiks. Näiteks Hiinas eemaldati homoseksuaalsus sealsest vaimsete haiguste nimekirjast 2001. aastal. Kõike seda arvesse võttes ei ole üldse ime, et veel nii paljud inimesed peavad harva esinevaid seksuaalsustüüpe haigusteks. Inimese ja ühiskonna evolutsiooni vaatekohast on 40 aastat nagu silmapilk. Teaduslik arusaam erinevatest tervetest sekusaalsuse tüüpidest on selles mõttes väga uus asi.
Segadus, eristamine ja integreerimine
Inimese ja kultuuri arengut iseloomustab võime mingeid nähtusi omavahel eristada ja seejärel integreerida. Inimese psühholoogilise arengu teooriatest on klassikaliseks näiteks see, kuidas imik ei tee veel vahet oma füüsilise keha ja välise maailma vahel. Kõik on üks suur tervik, kuniks ta õpib esimesel eluaastal tundma füüsilisi piire enda ja maailma vahel (Piaget’ sensomotoorne arenguaste). Või kuidas koolieelik ajab veel segamini enda sisemaailma füüsilise reaalsusega (operatsioonieelne arenguaste).
Igal arenguastmel on omad fundamentaalsed segadused. Terri O’fallon on need näiteks oma STAGES arengumudelis (vt lk 33) ilusti eraldi välja toonud (alates eelnimetatud 1. isiku perspektiividest kuni 6. isiku perspektiivideni välja). Alloleval ülevaatlikul teadvuse arengukaardil tähistavad eelpool mainitud arenguastmeid vastavalt lilla/arhailine ja punane/maagia.
Sarnaselt, traditsiooniline ehk teaduse-eelne arusaam (merevaik/müüt, inimene suudab opereerida 2. isikulise perspektiiviga, 2 IP) paneb näiteks veel LGBTd ühte patta zoofiilidega, kust näib olevat pärit ka see nüüdseks kurikuulus Piiblist pärit sodoomia. Teaduslik arusaam võimaldab meil neid kahte asja omavahel eristada ja seejärel integreerida LGBTd ühiskonna arengusse ning zoofiilid kõrvale jätta. Sellist varast teaduslikku ratsionaalset arusaama tähistab safran/empirism (3.0 IP) ja hilisemat oranž/humanism (3.5 IP). STAGES’i perspektiivide ülevaatliku kaardi leiab soovi korral siit.
Sodoomia seadus ja surmanuhtlus
Kui läheme veel ajas tagasi, täpsemalt 1791. aasta revolutsioonilisele Prantsusmaale, siis näeme, et sodoomia dekriminaliseeriti. Tol ajal tähistaski see sõna nii homoseksuaale kui zoofiile. Kasutusel oli sodoomia seadus, mis püüdis paika panna piiri loomuliku ja ebamoraalse seksuaalsuse vahel. Kui enne 1791. aastat oli sodoomia tagajärjeks isegi surmanuhtlus, siis nüüd hakati seda käsitlema sarnaselt ketserluse, nõiduse või jumalateotusega leebemalt kui “ohvriteta kuritegu”. Ühiskonna arengukaardil tähistab seda aega üleminek impeeriumilt/monarhialt rahvusriigile/demokraatiale.
2020. aasta juuli seisuga on homoseksuaalsust kriminaliseerivad seadused 68 riigis. 2006. aastal oli see arv 92. Neist 68 riigist 11 puhul karistatakse homoseksuaalsust surmanuhtlusega. Seega paljudes religioossetes ja traditsioonilistes riikides kehtib veel siiani sodoomia seadus. Paljud riigid on veel tänapäeval oma arengus Euroopa mõistes Keskajas. Aga evolutsiooni suund on õnneks suuremate/täpsemate õiguste ja vastutuste suunas traditsiooniliselt modernsele, modernselt postmodernsele jne.
Kokkuvõte
Lõpetuseks mainin veel, et juba enne küpset traditsioonilist ühiskonnakorda (vara-müütiline, maagiline, arhailine) leidus paradoksaalsel kombel samasooliste paaride aktsepteerimist, aga probleemiks näis olevat ikkagi seesama kõikide seksuaalsuste ühte patta panek. Lihtsustatult öeldes oli kõik lubatud. Võrdluseks, et seda ühikonna arenguetappi paremini mõista, on jällegi koolieelik, kes teeks mida iganes (pahandusi), kui vanemad piire ei seaks.
Traditsiooniline/müütiline maailmavaade seadis esimest korda mingid selged piirid, mis on moraalne ja mis ei ole moraalne. See oli/on arenguks vajalik ja hea. Aga paratamatult nähti kõike must-valgelt, etnotsentriliselt ja ainult moraali seisukohalt, mis pani samasoolised paarid normaalsusest väljapoole. Alles ratsionaalselt teaduslik mõtlemise võime hakkas vaatama seda teemat objektiivsemast füüsilise ja psühholoogilise tervise seisukohast. Siit tuleb ka välja pre/trans segadus (iseloomulik kuni rohelise/relativismini, 4.0 IP, kaasa arvatud), kus aetakse segi eeltraditsioonilised ja traditsioonijärgsed arenguastmed — mõlemas on justkui suurem vabadus kui karmide reeglitega traditsioonis.
Kõik eelnev lühidalt ja lihtsustatult kokku võttes: kui olla gei eeltraditsioonilises ühiskonnas, siis tee, mida tahad; traditsioonilises ühiskonnas on tulemuseks vangikong või surm; modernses ühiskonnas lastakse sul olla, aga püütakse seda teemat vältida (don’t ask, don’t tell); postmodernses ühiskonnas toimub vabanemine, kapist välja tulemine ja soov kõigile oma erilisest seksuaalsusest teada anda (gay pride); ning integraalses ühiskonnas saab gei olla lihtsalt tema ise.
Eelnevad postitused samal teemal:
- Samasooliste kooseluseadusest läbi evolutsiooni vaatenurga
- Valijakompass 2.0 – Eesti poliitmaastiku evolutsiooni jõujooned kooseluseaduse näitel
Photo by Deva Williamson on Unsplash
