Tegelik või päevakohane evolutsioon?
Aktuaalse Evolutsiooni avaldamisest ongi juba möödas rohkem kui üks kuu. Aprillikuu peateemadeks olid globaalne terrorism, Eesti poliitika ja evolutsioon üldiselt – kuidas seda märgata iseendas, enda ümber ja mida aktuaalne evolutsioon üldse tähendab. Viimasega seoses sain ka huvitavat vastukaja, kuna
ühele lugejale seostus ‘aktuaalne evolutsioon’ esmalt inglise keelse sõnapaariga ‘actual evolution‘, mis tähendab otsetõlkes ‘tegelik evolutsioon’.
“Eesti keele seletava sõnaraamatu” järgi on aga sõnal ‘aktuaalne’ väga konkreetne tähendus: päevakorral olev, antud ajalõigul tähtis, päevakohane. Näiteks ‘aktuaalne artikkel’ või uudistesaade “Aktuaalne Kaamera”, mis kindlasti ei tähenda ‘tegelikku artiklit’ või ‘tegelikku kaamerat’, vaid ikka päevakohast artiklit ja kaamerat. Aktuaalse Evolutsiooni nime tuletamisel saingi kusjuures inspiratsiooni just “Aktuaalse Kaamera” nimest ja lisaks veel ühe mu lemmikintegralisti ja -evolutsionääri Jeff Salzmani raadiosaate nimest “The Daily Evolver”, mis võiks otsetõlkes tähendada ‘päeviti areneja’.
Samas viitab see tähelepanek minu arvates veel laiemale teemale, milleks on erinevate keeleruumide sulandumine ja hägustumine. Inglise keeleruum on tänapäeval nii suur ja võimas (just seoses internetiga, haridusega ja reisimisega), et raske, kui mitte võimatu, on selle hiiglase haardest terve nahaga välja tulla. Ja kas me tahamegi? Lihtsalt ühe näitena: mina kogen seda kirjutamisel, kus inglise keeles reeglina ei kirjutata sõnu kokku, aga eesti keeles leidub see-eest palju liitsõnu. Seepärast on vead lihtsad tulema. Või siis mõttekriips, mis kirjutatakse inglise keeles eelneva ja järgneva sõnaga kokku, aga eesti keeles pannakse tühikud vahele. Sellised väikesed, aga samas olulised erinevused. Kui kahes keeleruumis paralleelselt elada, siis on väga lihtne need omavahel segi ajada, kust on minu arvates osaliselt pärit ka see aktuaalse ‘tegeliku ja päevakohase’ tähenduse segadus või arusaamatus.
Arenguastmed: naera või nuta, võta või jäta
Järgmine kommentaar on seoses teooriapostitusega arengu raskuskeskmest Aktuaalse Evolutsiooni Facebooki lehel, kus kirjutasin: “Miks öeldakse, et ‘jutt ja tegu’ või ‘sõnad ja teod’ ei lähe omavahel kokku? Arenguteooriates joonistub see eriti selgelt välja. Meie “teod” peegeldavad arengu raskuskeset, mis tihtipeale erinevad “jutust” (kõrgemast arenguastmest, kus me sooviksime tegutseda) ja “varjust” (madalamast arenguastmest, kus me ei sooviks tegutseda, aga ennast tihtipeale ootamatult leiame).” Kommentaar:
“Sinu suur tarkus paneb mõned rumalamad väga kurvastama. Selles elus jääb teine tasand küll kättesaamatutesse kõrgustesse.”
Nende tasandite ja arenguastmete mõte ei ole kindlasti kedagi kurvaks teha, vaid pigem on need teeviidaks, või kaardid, mis näitavad, mis on võimalik. Gloobust või google mapsi vaadates võib tekkida ka tahtmine minna kohe igale poole või teisele poole maakera, aga kui võimalused, hirm, või mis iganes hetkel ei lase, siis tuleb esmalt reisida sinna, kuhu näib reaalne olevat. Teisisõnu, vahet ei ole, mis kaugel ja eemal näib (samas sihiks on see hea), oluline on just käesoleval hetkel märgata seda järgmist väikest sammu või arenguastet, mis on jõukohane. Keegi ei saa teha ühte suurt sammu ja terve maailm on läbi käidud ja nähtud. Selleks on vaja teha palju väikeseid samme. Ning mitte ringiratast (horisontaalne õppimine), vaid kõrgemat eesmärki või sihti järgides (vertikaalne õppimine). Seepärast on mõlemad olulised: võimalikult suur teadlikkus, mis näeb hästi kaugele ja annab meile elust suure pildi (nt integraalne filosoofia) ja n-ö väike teadlikkus, mis keskendub juuretasandile ja näeb seda, mis on just käesoleval hetkel meie ees.
Seepärast on minu arvates põhjust olla just positiivne ja rõõmus (kui et negatiivne ja kurb), kuna on võimalus jutus ja tegudes areneda ning kasvada lõputult. Igaüks just selles valdkonnas, mis teda huvitab ja just sellelt tasandilt, kus ta hetkel on. Jällegi, üldisemas plaanis on kindlasti tegu ka asjaoluga, et peavoolu arusaam inimese arengust on veel must-valgelt ‘laps vs täiskasvanud’ – me kasvame üles ja nii ongi – või new age‘likult ‘valgustunud vs mitte-valgustunud’ (nagu müütiline ‘päästetud vs patune’), kus aetakse meelestruktuuri (ego) areng segi meeleseisundite arenguga (näiteks egotu meeleseisund, teadlikkus jt). Päevane, kuine, aastane ja sajandiline areng või evolutsioon ei eksisteeri suurema osa inimeste jaoks, sellest ei olda veel teadlikud. Ja just see ongi üks põhjus ja motivaator, miks ma seda lehte siin teen. Ma näen, et see on üks suur ja oluline koht, kus on palju teadmatust ja seega palju arenguruumi.
Mis tähendab etnotsentriline?
Küsimus seoses poliitikatekstiga:
“Kust on võetud, et enne valgustusajastut oldi “etnotsentrilised”? Pigem tuleb rahvuse temaatika üldse esmakordselt poliitikasse valgustuse ja rahvasuveräänsuse idee tagajärjena.”
Seega, segadus terminitega “etnotsentriline” ja “rahvus”, mis justkui võiks tähendada samu asju, aga integraalses filosoofias on need ilusti eristatud (ja loomulikult seejärel omavahel integreeritud ehk pandud suurde pilti, mis teeb arusaamise lihtsaks ja ülevaatlikuks).
Esiteks, etnotsentrilise all on mõeldud ‘meie vs teie’ identiteeti, milleks võib olla ‘meie religioon vs teie religioon’, ‘meie grupp vs teie grupp’, ‘meie hõim vs teie hõim’, ‘meie rahvus vs teie rahvus’, ‘meie maailmavaade vs teie maailmavaade’ ja isegi ‘meie riik vs teie riik’. See kultuuri arenguaste nõuab teatud müüti ehk müütilist mõttemaailma, mis on väga erinev ratsionaal-teaduslikust maailmapildist, mis kahtleb igas müüdis ning on õigustatult skeptiline. Kas maakera on ikka lapik? Kas ikka planeet Maa on Universumi keskpaik? Kas ikka on võimalik, et Mooses lahutas Jumala väel Punase mere? Natsi-Saksamaa on hea näide sellest, kus ‘meie rahvus vs teie rahvus’ või ‘meie riik vs teie riik’ identiteet läks väga hapuks. Psühholoogiaprofessor Clare Graves nimetas seda arenguastet veel ka absolutistlikuks, kus inimene või inimgrupp peab ‘meie tõde, ilu või õigust’ absoluutseks (näiteks meie grupp omab ainukesena absoluutset tõde ja kõik teised on patused, rumalad, imelikud või mida kõike veel).
Viimane Facebooki teooria postitus, mille tegin, oli kultuurisõdadest, kus tuleb see eriti ilmekalt välja. Nimelt kõik esimese astme arenguastmed arvavad, et nende vaade maailmale on ainuõige ja kõik teised on valed. Näiteks müütiline arenguaste väidab, et ‘kultuurisõda on süstemaatiline rünnak tervemõistusliku maailmatunnetuse vastu’, pidades enda vaadet ainsana tervemõistuslikuks. Kes soovib paremini mõista, kuidas müütiline mõttemaailm välja näeb, siis võib Youtubist otsida märksaõna „kultuurisõda“. Põnev on kuulata, kuidas püütakse selgitada kultuurisõja tähendust etnotsentrilisest vaatekohast.
Või siis ühe pluraalse ehk rohelise maailmavaate näide Telegrami konverentsilt: “Inimestel peaks olema arukust, et mõista, et mingi hulk ebastabiilset informatsiooni muudab ka neid ennast ebastabiilseks.” Siin vastandatakse peavoolu- ja alternatiivmeediat. Jällegi sama, et enda informatsiooni peetakse stabiilseks ja kõike muud ebastabiilseks. Roheliselt pluraalne arenguaste on tavaliselt väga salliv kõige suhtes, aga tihtipeale lööb pluraliit ehk buumeriit välja — planetaartsentrilise rohelise arenguastme vari või äärmus, mis väljendub ego- või etnotsentrilisuses. Kes soovib mõista seda maailmapilti paremini (nii heas ja halvas), siis tasubki sirvida näiteks Telegrami.
Alates valgustusajastust või teadusrevolutsioonist tekkis esimest korda arusaam ‘meie kõik’ identiteedist, mida integraalses filosoofias nimetatakse lihtsustatult maailmatsentrismiks. Vahet ei ole, milline on inimese sugu, nahavärv, religioon, filosoofia, rahvus, sotsiaalne kuuluvus jne, kõik on võrdsed ja kõiki koheldakse võrdselt. Tänaseks kuulsad valgustusaja filosoofid olid esimesed, kes sellised ideed välja ütlesid ja kirja panid (paljud pidid etnotsentrilise kiusamise pärast ka naaberriikidesse põgenema), aga kultuuri ning ühiskonda (sh poliitikasse) jõudsid need ideed hiljem – tasapisi ja läbi pingete. Prantsuse revolutsioon ja Ameerika iseseisvussõda on neist kõige kuulsamad (ja esimesed). See protsess – mida näiteks Steven Pinker nimetab oma raamatus “The Better Angels of Our Nature: Why Violence Has Declined” The Humanitarian Revolution – leidis aset teistes riikides ka 19.-20. sajandil.
Siit ka lõpuks selgitus (evolutsioonilisest vaatekohast) väitele, et ‘rahvuse temaatika tuleb üldse esmakordselt poliitikasse valgustuse ja rahvasuveräänsuse idee tagajärjena’. Eelnevat silmas pidades on oluline eristada etnotsentrilist ja maailmatsentrilist rahvuse temaatikat. Suveräänsuse ja demokraatia ideed võtsid kindlasti vedu alates valgustusajastust ning on maailmatsentrilised (selles tähenduses nagu eelpool mainisin). Tekkisid riigid ja rahvused, mille väärtused, tõekspidamised ning eetika olid multiplistlikult maailmatsentrilised (‘meie kõik’ või ‘kõik inimesed’ olenemata usutunnistusest, soost jne), mitte aga absolutistlikult etnotsentrilised (‘meie vs nemad’ või ‘päästetud vs patused’). Seepärast võib riik, rahvus, partei, religioon, ajakiri või mistahes grupp inimesi hoida nii egotsentrilisi, etnotsentrilisi, maailmatsentrilisi, planetaartsentrilisi jne väärtusi. Tänapäeval on kõik need arenguetapid või tsentrismid esindatud, mis väljenduvad nn kultuurisõdades või ajavaimusõdades.
Seega, ma loodan, et see tegi “entotsentrilisuse” ja “rahvuse” terminid natuke selgemaks. Need on kaks erinevat asja ja nende vahel ei saa alati võrdusmärki tõmmata. Ainult siis saab, kui rahvus on etnotsentriline. Valgustusajastul aga hakkasid rahvused liikuma maailmatsentrismi suunas.
Vägivald pole maailmas vähenenud! Või ikkagi on?
Kommentaar seoses “Kuidas märgata evolutsiooni iseendas ja enda ümber” looga, kus mainisin ka Steven Pinkeri raamatut, mille idee on see, et vägivald on maailmas vähenenud:
“Vägivald üldiselt pole vähenenud, seal Pinker teeb statistikaga vigu. Suurtele sõdadele võib eelneda pikk “vaikus enne tormi” periood. Pinker ei arvesta, et järgmine sõda võib olla kõigi aegade suurim. Tehnilisem seletus on saadaval ka skeptiliselt empiristilt Nassim Nicholas Talebilt. Ise ei ole seda raamatutu lugenud.”
Statistik Nassim Nicholas Taleb (populaarse raamatu “The Black Swan: The Impact of the Highly Improbable” raamatu autor) on teinud päris tõsise matemaatilise analüüsi, kuhu minu teadmised kahjuks ei küündi. Samas, kui ma õigesti aru saan, siis kogu see statistika erinev tõlgendus kehtib ainult The Long Peace etapile (ajajärk peale Maailmasõdu tänaseni), mis ei lükka ümber statistika käsitlust kõigile varasematele etappidele, mida Pinker nimetab The Pacification Process, The Civilizing Process ja The Humanitarian Revolution (korilastest-küttidest kuni Maailmasõdadeni). Seepärast, kui arvestada kogu seda ajavahemikku (mitte ainult The Long Peace), ei saa minu arvates teha üldist järeldust, et vägivald ei ole vähenenud.
Lisaks veel tekitab kahtlust ja skepsist selle kriitika ühekülgsus, mis paneb kõik munad ühte korvi, nimelt rangesse empirismi. Ega ilmaasjata ei kasuta Pinker terviklikuma pildi saamiseks ka teisi metodoloogiaid nagu näiteks strukturalism, fenomenoloogia, antropoloogia, hermeneutika, süsteemiteooriad jne (integraalses teoorias tuntud ka kui 8 tsooni), mis on tänapäeval möödapääsmatud uurimismeetodid, kui me soovime saada elust või mis tahes nähtusest reaalsema pildi. Paljas empirism on stsientism ehk teadusfundamentalism.
Evolutsioonilisest vaatekohast peaks minu arvates alati teadlik olema, et kust kriitika pärineb, millisest arenguetapist, ja kui palju erinevaid perspektiive või metodoloogiaid arvesse võtab. Seepärast võib kriitika olla näiteks müütiliselt absolutistlik, ratsionaal-teaduslikult multiplistlik, multikultuurselt relativistlik, integraalselt või terviklikult süstemaatiline jne.
Meenub, et Pinker ise ka ütleb kuskil oma raamatus, et kogu tema väide Long Peace‘i kohta võib iga hetk korstnasse minna, kuna iga hetk võib tulla suurim sõda. Ta ei hoia oma väidetest 100% fundamentalistikult kinni. Aga point ongi minu arusaamist mööda selles, et me ei tea, mida tulevik toob, kuna sõjad ei näi järgivat mitte mingisugust kindlat seaduspärasust (mida ka Pinker oma raamatus näitab). Kuni aga suuremat sõda veel hetkel ei ole (ja loodetavasti ka ei tule), siis minu arvates on Pinkeril õigus. See võib loomulikult aga iga hetk muutuda.
Suuremas plaanis võib näha selles kommentaaris suundumust: peavooluteadus (mida esindab Pinker) vs alternatiivteadus (meie näite puhul range ja kitsas empirism, mida esindab Taleb). Terviklik-evolutsioonilisest vaatekohast on mõlemal õigus, aga vaid osaliselt. Kuna Pinker kasutab suuremat arvu uurimismeetodeid, siis tema uuring on usaldusväärsem ja õigem. Kui näiteks üks meetod räägib teistele pisut vastu või on erinevalt tõlgendatav, siis ei saa väita, et kõik teised uuringud on valed ja see üks on õige. Kõik uuringud on võrdsed, kõik neli eluveerandit ja seal asuvad 8 uurimismeetodit on võrdselt olulised.
