Apoyo laguunist liikusime edasi Ometepe saare suunas, mis asub hiiglama suure järve keskel.
Nicaragua teede peal võib näiteks näha teetöölist sildiga “SIGA”. Kõik sead lastakse läbi. Noo liikluses leiab palju sigu!
Või siis sõitsime suurel kiirusel mööda ühest veokist, mille kastikonstruktsiooni külge oli kinnitatud rippvoodi. Keegi seal puhkas, vähemalt varbad olid näha.
San Jorge sadamasse jõudes avanes vaade kohalikele, kes nautisid troopilisi rannamõnusid.
Meie aga kiirustasime praamile.
Ometepe saar
Apoyo laguunilt sadamasse oli umbes tunnike sõitu ja sama palju veel praamiga saarele. Praami pealt avanes vinge vaade pilvi popsutavale vulkaani paarile.
Zoom kaameraga on täpsemalt näha, kuidas suure aktiivse hiigalase tipp välja näeb.
Hetkel, kui märtsis terve maailm seisma pandi olimegi Ometepe saarel, mis asub Kesk-Ameerika suurimal Nicaragua järvel (3 korda suurem kui Peipsi). Saare on moodustanud kaks vulkaani. Suurem neist nimega Concepcion on siiani aktiivne (1610m üle merepinna). Ometepe on järve pinnast kõige kõrgemale ulatuv järvesaar maailmas (1581m üle järvepinna).
Moyogalpa sadamakülas seatsime ennast sisse Hospedaje Soma külalsitemajja, mis pakub nii privaatruume, majakesi, kui ka hosteliruume. Ja neil on ilus bassein! Ideaalne koht saare avastamiseks. Külas leiab veel palju häid söögi- ja ööbimiskohti.
Õhtul läksimegi kohe küla peale, et vähe ringi vaadata.
Sadamas nägime imekaunist päikeseloojangut. 
Sööma minnes avastasime vulkaani otsast suure pilvetaldriku. Kogu see vaade meenutas hiiglaslikku puravikku, mida valgustas hele täiskuu. Imeline on ikka see loodus. Ime ei ole ka kui ma selle peale mõnd seenerooga endale ei tellinud. Ma arvan, et tol õhtul valdas mind seenemetsik — kui kasutada Mikita terminoloogiat.
Seenemetsik 
Olen kuuuuuu…
Vahel tuleb näpuga kaardi peal järge ajada… kus see meie hostel nüüd oligi?
Charco Verde looduspark
Saare peal on mugav ringi liikuda kas rolleri või ATVga. Esimesena külastasime Charco Verde loodusparki, kus nägime väga palju põnevaid taimi ja elukaid.
Aristolochia grandiflora* 
Üks suurimaid õisi maailmas. 
Koolibri 
Pargi keskel on väike roheline lomp, mida charco verde peaksi tähendama.
Teadsime, et kuskil võiksid olla siin pargis ka möiraahvid, kuna kuulsime eemalt nende häälitsusi. Ühe suure suure mangopuu alla jõudes hakkasin mõtlema, et miks nii palju mangosid maas on. Pea kaugele kuklasse viies nägingi puuladvas ahve, kes lasid mangosid luusse.
Pildi pealt märkasime hiljem, et mis see valge muna seal ahvi või puu küljes ripub? 
Kui nägime hosteli seina peal seda maali, siis saime aru, et möiraahvid ongi tuntud oma uhkete valgete munade poolest.
Hiljem nägime teeääres puuotsas ühte ahvi veel lähemalt. Need suured ja aeglaselt liikuvad ahvid on peamiselt folivoorsed — toituvad lehtedest, õitest, pungadest ja viljadest. Möiraahvidel on alalõua all iseloomulikud puhendid ja nende keeleluukeha on pneumatiseeritud, moodustades omamoodi kõlakambri. Selline anatoomiline iseärasus lubab loomadel tekitada väga valju, kilomeetrite kaugusele kostvat heli. Guinnessi rekordite raamatu andmeil on neil kõige valjem maismaalooma häälitsus. See võib kosta kuni 4,8 km kaugusele. Selliste häälitsuste abil ahvid suhtlevad omavahel, kaitsevad ja märgistavad oma territooriumi.
Huvitav millised me läbi tema silmade paistame? 
Proovisin oma esivanemate eeskujul ka puu otsa ronida. 
Päeva lõpetasime Punata Jesus Marias, mis on hea koht päikeseloojangu nautimiseks.
Ojo de Agua looduskaitseala
Ühel päeval külastasime värskendavat veesilma. Lisaks ujumisele sai seal ka teha väikese jalutuskäigu looduses ja nautida vaadet paksu pilvevatiteki all olevale vulkaanile.
Teel tagasi nägime rannas hobuseid ja vaateid väiksemale vulkaanile.
Üks päev oli vihmane. Väga eriline päev, kuna poole aasta jooksul olin vaid mõned korrad vihma näinud ja nuusutanud. Kesk-Ameerikas on talvel väga kuiv ja soe ning suvel märg ja palav.
Kanuuga Rio Istiani jõel
Ometepe saare viimasel päeval läksime kanuutama.
Eriliseks tegi selle asjaolu, et meiega lõi kampa hea sõber Riivo. Kui mina alustasin Ladina-Ameerika reisi detsembris Mehhikost, siis Riivo lendas jaanuaris Kuubale ning hakkas seejärel mulle vaikselt läbi Mehhiko ja Guatemala järele tulema. Kokku saime lõpuks siin Ometepel täpselt 12. märtsil, kui Eestis kuulutati välja eriolukord. Tol hetkel mõtlesime, et ohh, mis see meid puudutab, me oleme sellest kõigest nii kaugel ja reisime rahulikult edasi. Plaan oli minna veel edasi teistesse Kesk-Ameerika riikidesse.
Lõunasöök enne kanuuga vee peale minekut. 
Järgmine kord tuleb juttu San Juan del Surist ja raskest otsusest tagasi koju lennata.
